Kalaradar, 8. nädal: Peipsi toidab, Pärnu kohad ja kirbutamine, jõeforell, lutsuüllatus

Pärnu kohaspets Norman Üpraus käis kaaslasega jõel live-sonaritega koha otsimas laupäeval ja pühapäeval. „Jõe keskmises sektoris valitses täielik tühjus. Võib öelda, et Liivakatest kuni Maseko kaini oli jõgi täitsa elutu, vahet pole, kus laivi vette lükkasid. Mitte kalapoegagi! Sellist asja mina varem näinud ei ole,“ kurtis ta.

„Eile (kolmapäeval – toim) käisin kah pool päeva jõel, läksin vanadekodu alt peale, aga võtt oli väga vilets ja pilt kokkuvõttes nukker. Nii Reiu kandis kui all otsas on koha näha üsna palju, aga suu oli täitsa kinni. Nagu puurid, nii parved põgenevad. Pärast näed, et koha tuleb ja ujub landist mööda, aga ei reageeri üldse. Püügiolud pole kah võttu toetavad – jää paugub, mõrad on sees, voolu pole. Eks juhukalu ikka tabatakse, näiteks üks 70 cm pikkune saadi kätte, aga sellega on nii, et kuskil keegi ühe saab, aga enamus on ilma. Kala süstemaatiline otsimine praegu ei toida, pigem istud suvalises kohas maha ja kui veab, siis saad. 15–20 kohast üks tunneb aktiivset huvi landi vastu, tuleb hooga üles, selle võid siis heal juhul võtma saada. Ma arvan, et kui nüüd temperatuur plusspoolele tõuseb, peaks seis kõigi eelduste kohaselt paremaks minema. Ootame!“

Läinud nädala ühe eredama momendina Pärnu jõel võib ehk ära mainida Aleks Maksimenko kohaduubli. „Ei saanud normi täis, aga kurta pole ka millegi üle. Kesktalvine kohapüük on ikka päris keeruline. Mõnel päeval longid päikesetõusust loojanguni ega saa ühtegi võttu,“ sõnas kaks 50 cm pikkjust koha saanud Maksimenko. Kala sai ta Relax Wagner Vib 90 mm pika ja 26 g kaaluva nn vampiiriga, millele oli lisatud pimedas helendav UV-värvides kolmik.

Väikeste ja keskmiste põiklantidega saadakse ahvenat üsna kenasti, vahel lööb otsa ka mõne ilusa vimmakala. Kirbupüük paistab Pärnu jõel tasapisi paremaks muutuvat. Sotsiaalmeedias on arvukaid teateid linna vahelt saadud ilusatest vimbadest ning suurtest särje- ja nurusaakidest.

Ka ahvenat tasub kirbutamas käia. Rain Väät sai läinud pühapäeval Pärnu jõest nn lustipargi piirkonnast 4 mm-se hõbedase kirbuga püüdes ligikaudu 8 kg kuni 200-grammiseid ahvenaid, suur hulk väikest kala läks seejuures auku tagasi. Ahvenatele lisaks käisid jääl mõned alamõõdulised vimmad ning väikesed nurud.

Pärnakas Janek Ilves käis viimati jõel pühapäeval ning püüdis vanast sillast natuke ülesvoolu vana masinatehase all. „Ahven võttis väga hästi, aga kala oli valdavalt väiksemapoolne üksikute suurte isenditega. Paari augu pealt tuli vahepeal põiklandiga täitsa ketti. Korra proovisin kirbuõnge kah, seda võttis sama hästi, aga kuna kala suurus oli sama, polnud mõtet aega raisata – sikuga on püük palju kiirem. Minust 5 m ülesvoolu sai üks mees ilusa mõõdukoha, tema püüdis põrnikaga. Ei traginud, nagu sellega enamasti kiputakse tegema, vaid mängitas sihipäraselt. Ahvenat sai ta sellega kah.“

Aga mida jõe pealt kuulda on? „Jõe peal on praegu üsna vaikne ja püüdjaid on vähe. Vesi on madal ja vool sisuliselt puudub. Kirbu ja põiklandiga saadakse vimba ja ahvenat, kus neid on, ja valget kala püütakse kah. Kevad läheneb, päevad on pikemad, asi läheb vaikselt lõbusamaks!“

Facebooki on postitatud esimesed Pärnu ja Narva lahest tabatud meritintide pildid. Kogused aga ei ole veel suured ning need kurgilõhnalised tegelased on saadud juhuslikult ahvenapüügi kaaskaladena.

TÜ Eesti Mereinstituudi ihtüoloog Heli Špilev ütles Kalastajale, et teadlaste võrkudes on esimesed tindid juba sees. „Aga palju neid ei ole, võrgu kohta mõned üksikud. Tindid on sellised tegelased, kes ujuvad hooga suure silmaga võrku, haaravad hammastega selle linast kinni ja enam lahti ei lase. Lappad võrgu välja, ripuvad nagu pesulõksud. Praegu on tinti veel hõredalt, aga kui peale juhtuda, saab harrastuslike vahenditega vaese mehe pannitäie ehk juba kätte.“

Millal lõbusamaks võiks minna? „Tindiparved hakkavad jõesuudme lähedale kogunema siis, kui jõest tuleb tugevam mageda vee signaal, s.t merre jõudva mageda vee hulk peab suurenema. Praegu on vesi väga madal ja veetase peab esmalt tõusma. Aga eemal lahes on tinti küll!“

Peipsi järvel viimase nädalaga mingeid suuri muutuseid toimunud ei ole ning järv hingab jätkuvalt südatalvises rütmis. Kala on ebaühtlaselt ja saak sõltub sellest, kuidas peale juhtud. Rauaga püüdjate tulemused esimeste kilomeetrite peal on tagasihoidlikud, aga kirbuõnge ja roikkuga võib kalda äärest saada veel täitsa korralikke saake. Ahvenat pole siiski igal pool ja on täiesti tavaline, et paarikümnest puuritud august vaid üks hakkab tööle ning enamus kaladest saadaksegi sellest. Kes tahab puhta sikuga korralikult kala saada, peab sõitma kaugele üles, 8–15 km peale. Enamus rauamehi seda praegu ka teeb, aga sealgi pole midagi garanteeritud.

Tartus Kalastussport.ee kauplust pidav Sten Urbanik käis viimati Peipsil pühapäeval, läks seekord peale Alajõelt ning liikus kala otsides Vasknarva poole. „Käisin läbi oma suviseid kohti, aga teist korda järjest kala üles ei leidnud, ainult mõned ahvenad saime sikuga. Ala on seal muidugi suur kah, kõike ühe päevaga ei jõua ja mõned kohad, kuhu oleks tahtnud minna, jäidki läbi käimata. Puuritud on seal igatahes kõvasti, aga kas ka kala saadud, ei tea.“

Raimo Kummer käis Peipsil esmaspäeval ja teisipäeval, läks mõlemal päeval peale Mustvee alt ning sõitis piirinurka. „Esmaspäeval sain 11 kg, teisipäeval 9 kg. Alal, kus püüdsime, on kala olemas, aga enamike aukude all on üksikud ahvenad, need eriti rauda võtta ei taha. Kui leiad sellise koha, kus kala on rohkem koos, tekib ülelöömatung ja siis saad oma ahvenad ühest-kahest august kätte. Hästi palju tuleb praegu ringi liikuda ja palju puurida. Püüdsin mõlemal päeval väikese, 6 cm pikkuse kolmkandiga.“

Hanno Kask oli reede ennelõunal, kui Kalastaja talle helistas, parasjagu järvel ja ütles, et päike särab taevas ja kala rauda ei võta. „Nina alt tulin peale, sõitsin piiri äärde ja püüan samas piirkonnas kus eelmine kord. Umbes tund aega olen praeguseks järvel olnud, puurinud neli auku ja saanud ühe ahvena. Sikumehed on hetkel kõik püsti ja liiguvad ringi. Mingid telgimehed on siin kah, ju püüavad kirbuõngega. Kas ka saavad, ei tea. Hetkel on seis üle ootuste vilets, aga eks näis, mis päev toob – otsima peab.“

Sama kinnitas reede keskpäeva paiku ka tartlane Tõnu Lehtsaar. „Tulime peale Varnja alt ja sõitsime järvele 10 km. Ahven on all olemas, aga sikut täna ei taha – minul on hommikuga vaid kolm kala. Samas lätlastel, kes kirbuõngega püüavad, on väga lõbus – parematel meestel on praeguseks jääle loobitud umbes 10 kg ahvenat! Võib-olla mõnel sikumehel läheb paremini, aga siin ja praegu on olukord selline. Tuul on täna väga tugev, täitsa külm on kohe,“ rääkis ta.

Jõeforellipüüdjatel, kes oskavad jäävabu nirekesi leida, õnnestub aeg-ajalt täpilisi kaunitare tabada. Nii näiteks teatas Petro Rusnak FB grupis Eesti Jõeforelli Sõbrad, et 12. veebruaril tehtud püügiretk päädis 7 võtuga ning 5 kala tabamisega, millest kõik olid mõõdus. Rusnak püüdis vobleriga.

Mõnevõrra üllatavat infot sai aga lugeda venekeelsest FB grupist Rõbalka v Estonii, kus Aleksei Koltunov andis teada Tallinna külje all olevast Tiskre ojast öösel tabatud lutsudest.

Saaremaalt Kalastajani jõudnud info ahvenapüügi kohta ülemäära julgustav ei ole. Pühapäeval Kuressaare Nooruse kooli kalastusringi poistega Suurlahel ahvenat püüdnud Sander Suurhans rääkis, et kõik said küll käe valgeks, aga üksikuid kalu. See-eest olid kalad ilusad, kaaludes 350–530 grammi.