Meriforellipüüdjate helgem tulevik: lähiaastatel võib punase arvukus rannikumeres suureneda

Mullune väga hea kudemisperiood võib tähendada seda, et meriforell, rannikumeres kalastajate üks ihaldatumaid saake, võib oma arvukust kasvatada.

Rain VäätKalastaja vastutav väljaandja

Loe AI kokkuvõtet

Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi uuringu kohaselt võib lähiaastatel oodata meriforelli arvukuse kasvu Eesti rannikumeres. 2025. aasta väga soodsad kudemistingimused, sealhulgas paisude eemaldamine ja rändeteede avanemine, on loonud tugeva põlvkonna, mis jõuab merre aastatel 2027-2028. Meriforelli arvukus sõltub peamiselt Eesti jõgedest, mitte Läänemere seisust. Kuigi veetaseme kõikumised, näiteks põuaaastatel, võivad arvukust mõjutada, püsib varu üldiselt stabiilsena. Meriforelli asurkonna stabiilsust toetab naaberriikides, eriti Soomes, tugevnenud kaitse. Põhja-Eestis on seisund hea, samas kui Saare- ja Hiiumaa sõltuvad rohkem veetasemest.

Meriforellipüüdjate helgem tulevik: lähiaastatel võib punase arvukus rannikumeres suureneda

Foto: Timo Tintse

Eesti Kalastusklubide Liit

Viimaste aastate põhjal võib meriforeliiküttide jutu põhjal jääda mulje, et kala on kord palju ja siis on ta jällegi peaaegu kadunud. Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi värske uuring aitab selle kõikumise lahti seletada – ja annab ka üsna positiivse vastuse iga meriforellipüüdjat huvitavale küsimusele: kas meriforelli on tulevikus rohkem või vähem?

Ava PDF fail

Miks üks aasta on super ja järgmine tühi?

Üks veerohke aasta võib anda väga tugeva põlvkonna.

Järgmine põuane aasta võib selle täielikult nullida.

Mõju jõuab kalameheni 2–4 aasta pikkuse hilinemisega.

Seepärast võib tunduda, et „kala on kord palju, aga siis pole üldse“

Jõed otsustavad rohkem kui meri

Kui lõhe arvukuse määrab paljuski Läänemere üldine seis, siis meriforelli puhul on pilt teistsugune. Uuring näitab, et valdav osa meie rannikumeres püütud meriforellist on pärit just Eesti enda jõgedest – näiteks Põhja-Eestis koguni ligi 60%.

Meriforell areneb kiiresti:

Väike kalahakatis elab 1–2 aastat jões ning siirdub seejärel merre. Heal juhul võib meriforell püügimõõtu jõuda 3-4 aastaga. See tähendab, et tänased head tingimused võivad anda 2-3 aasta pärast väga häid tulemusi.

See tähendab, et meriforelli tulevik ei sõltu niivõrd sellest, mis toimub kaugel Läänemeres, vaid pigem asjadest, mis juhtuvad meie väikestes jõgedes ja ojades.

Ja siin on viimasel kümnendil toimunud mitu äärmiselt olulist positiivset muutust.

Paisude kadumine on suurepärane

Üks suuremaid muutusi on rändeteede avanemine. Mitmete paisude eemaldamine või lagunemine on avanud kaladele uusi kudealasid ning parandanud ligipääsu varasemalt suletud jõelõikudele.

Näiteks on Vasalemma jões meriforellil nüüd võimalik liikuda märksa pikemal lõigul kui varem ning kasutada uusi kudemis- ja kasvualasid.

Väike jõgi, suur mõju

Kuigi suured jõed on üliolulised, tuleb märkimisväärne osa meriforelli juurdekasvust väikestest ojadest. Sellised pisikesed kohad on väga tootlikud, neis võib sobivate tingimuste korral olla ideaalne kudemis- ja kasvukeskkond. Samas on väikeveekogud väga haavatavad, sest kuiv suvi võib väikese jõe panuse täielikult nullida.

Sellised muutused ei anna efekti üleöö, kuid pikemas vaates tähendavad need ainult üht: rohkem kudeala anna rohkem noorkalu ning suurem arv noorkalu tähendab, et ka meres hakkab kala rohkem olema.

Kõikumine sõltub veest

Uuring toob väga selgelt välja, et meriforelli arvukust mõjutab kõige rohkem veerežiim. Veerohketel aastatel annab meriforell tugevaid põlvkondi, põuastel aastatel vähearvukaid.

2025. aasta oli meie jõgedes erakordselt soodne. Vett oli piisavalt ja kudemis- ning noorkalade elutingimused head. See tähendab, et lähiaastatel peaks merre jõudma tugev põlvkond kalu.

Täpsemalt öeldes võiks see tähendada, et 2027. ja 2028. aasta võiksid olla keskmise meriforelliküti jaoks tulemuslikumad kui keskmiselt.

Miks olukord pidevalt ei parane?

Meriforelli puhul ei maksa siiski loota, et iga järgmine aasta eelmisest parem tuleb. Põhjus peitub meriforelli kudepaikade ebastabiilseis tingimustes. Väikesed jõed ja ojad, mis on paljudes rannikumere piirkondades meriforelli kõige olulisemad kudemispaigad, on põua suhtes väga tundlikud. Kuivadel aastatel võivad sellised nired osaliselt või ka täielikult ära kuivada.

Hetkel kuum

04.09.26, 12:13

Kalaradar, 36. nädal: Peipsi omapärane jigirakendus, Võrtsjärve kohasähvatus, mereahvena püük kogub tuure, hooaja lõpu jõeforellid, Pärnu ahvenad ja kohad

01.09.26, 14:00

Vaata, millised piirangud kehtivad kalapüügil septembris

26.08.26, 07:30

Võldas – Eesti jõgede kõige salapärasem põhjakala

19.06.26, 18:00

Miks sõidavad Eesti kalamehed puhkama Saimaa järvistule?

Kui on põuane aasta, siis võib meriforelli põlvkond peaaegu täielikult otsa saada. Eelkirjutatust tulenevalt on meriforelli varu olemuselt „laineline“: tugevale aastale võib järgneda keskpärane või nõrk jne.

Meriforell sõltub kohalikest oludest

Meriforell on lõhega võrreldes Läänemerest vähem mõjutatud.

Meriforell on paiksem, reageerib muutustele kiiresti.

Kui jõgi on korras, on ka meriforelliga kõik hästi.

Meriforell ei rända nii kaugele kui lõhe ning püsib oma sünnikohale lähemal. See tähendab, et meriforell sõltub vähem Läänemere üldisest olukorrast ja näiteks avamere püügist. Mõistagi ei saa mere mõju meriforellile täielikult kõrvale jätta. Noorte meriforellide ellujäämist mõjutavad nii veetemperatuur, toidubaas kui ka kiskjad. Lõhega võrreldes on see mju meriforelli puhul väiksem ja stabiilsem. Meie meriforellile tuleb kasuks ka asjaolu, et naaberriikides – eriti Soomes – on loodusliku meriforelli kaitse tugevnenud.

Saagid näitavad stabiilsust

Hoolimata mõningasest kõikumisest on meriforelli kogusaagid püsinud viimastel aastatel suhteliselt stabiilsed, aastas püütakse seda kala veidi üle 20 tonni.

See tähendab, et meriforelli varu on stabiilne, see ei ole kokku kukkumas. Ettevaatlikult võib ehk isegi järeldada, et süsteem on tasakaalus – tugevad aastad vahelduvad nõrgematega, kuid pikaajalist langustrendi ei ole näha.

Põhja-Eesti ranniku kudejõgedes paistab olukord olevat stabiilne, meriforelli taastootmine püsib siin heal tasemel. Väga hästi paistab olevat mõjunud paisude eemaldamine Pärnu jõel – sealne jõgede süsteem on meriforelli taastootmise osas selgelt tõusuteel. Saaremaa ja Hiiumaa meriforelli asurkonnad sõltuvad aga suuremal määral veetaseme kõikumisest, sest sealsed väikesed ja madalaveelised kudepaigad võivad ebasoodsatel aastatel kuivale jääda.