Talvisest ahvenapüügist Pärnus
Talvine Pärnu jõgi on saanud Peipsi kõrval teiseks suureks kalameeste tõmbekeskuseks. Selles loos vaatame, millega ja kuidas Pärnu jõe alamjooksult ahvenat püüda ning mis nipiga triibud lõputuna näiva valge kala massi vahelt üles leida.
Ahven on laia levikuga ning elupaiga suhtes üsna vähenõudlik kala, seetõttu leidub teda meil nii meres, jõgedes kui järvedes. Jõgedes sobivad ahvenale pigem aeglase vooluga lõigud ning Pärnu jõe alamjooks on just niisugune paik. Pärast Sindi paisu lammutamist on nii rööv- kui lepiskalade hulk paisust allavoolu jääval jõelõigul märgatavalt suurenenud ja eks oma rolli mängib kindlasti ka mere lähedus.
Pärnakana toimub põhiline osa minu püükidest just Pärnu jõel, lisaks käin soodsatel tingimustel paar korda talve jooksul ka Pärnu lahel. Tõsi, viimastel aastatel on seda ette tulnud järjest vähem – jões on ahvenat aina enam ning sealt on neid minu arvates palju huvitavam püüda kui lahelt.
Järgnevas loos tuleb juttu põhiliselt balanssiiriga ja Pärnu rakenduse ehk nn kombainiga ahvenapüügist ning paari sõnaga peatun ka kirbutamisel. Enamuse ajast püüan mina Pärnus ahvenat põiklandiga ning vahel harva ka kirverakendusega; kirbuõng saab tööd siis, kui ahven on all olemas, ent on mingil põhjusel (nt ilmamuutus) väga passiivne ning balanssiirist üldse ei huvitu. Sellises olukorras ei jäta konksule aetud sääsevastne kala peaaegu kunagi ükskõikseks.
Püük põiklandi ehk balanssiiriga
Pärnus tuleb põiklandiga püüdes arvestada jõe (muutuva) vooluga. See mõjutab antud oludesse sobiliku balanssiiri suurust ja kaalu.
Pärnus ei ole põiklandiga ahvenapüügil tarvis kasutada jäiku ritvu, sest sügavus ei ole suur ning ahvena mokad on pehmed, mistõttu landikonksud haakuvad sinna kergesti. Ritvadest sobivad ahvenapüügiks Pärnu jõel väga hästi Lucky Johni X-TECH Perchix 63 ning natuke jäigem Salmo Elite Perch 55. Rullidest olen eelistanud Lucky Johni talviseid multirulle Maiko 55 ja 65.
Erinevaid põiklante on meie kalastustarvete kauplustes saadaval väga palju ja seda nii värvingute, suuruste kui tootjate osas. Mina kasutan põhiliselt Lucky Johni toodangut ning mõningaid Rapala mudeleid. Minu lemmikuteks Pärnu jõel on Lucky Johni mudelid Fin ja Nordic, Finid vastavalt värvikoodiga 15H, 20 ja 45H ning Nordicud 11HRT, 35T ja 15H.
Hetkel kuum
Põiklanti eristab teistest landitüüpidest laia amplituudiga liikumine – langemise lõppedes teeb see kuni peatumiseni kaheksakujulist mängu, meelitades lisaks ahvenale ligi ka haugi ja koha. Pärnu jõel kasutan ma enamasti 5–6 cm pikkuseid balanssiire, aga igaks juhuks on alati kaasas ka 7–9 cm pikkused mudelid. Landi suurus peab vastama jõe voolukiirusele ja ka sellele, millise suurusega saakkala (maimu) ahven parasjagu taga ajab. Antud voolu mõistes liiga kerge landi kannab vool endaga kaasa ja õiget püüki teha ei saa. Kui nii, on vaja otsa panna suurem ja raskem balanssiir. Samuti maksab suuremaid põiklante kasutada juhul, kui püük käib Pärnu jões mõistes sügavas, üle 5-meetrises vees.
Lõputust värvingute valikust eelistan mina üldiselt ahvena enda toonides mudeleid, aga väga hästi toimivad ka nt sinise selja ja külgedega ning valge või roosa kõhualusega landid. Lanti valides peab kindlasti arvestama ka veekogu või konkreetse püügipaiga sügavust – mida sügavamalt käib püük, seda erksamates toonides lant võiks otsas olla.
Mina püüan ahvenat tavaliselt ilma trossita ja väikeste lantide puhul lausa 0,14 mm-se tamiiliga. Suuremate põiklantide puhul kasutan 0,22–0,24 mm-st monofiili. Annan endale aru, et ilma trossita püüdes on oht, et haugi hambad liini kergesti läbi lõikavad, väga suur, aga mulle meeldib nii. Kes pelgab, võib landi ees kasutada fluorocarbonist lipsu – natuke kindlam tunne on, aga mingit garantiid see ei anna. Kes veel rohkem pelgab, seob landi ette peenikese volframtrossi.
Balanssiiri mängitamist võiks alustada vaikselt landiga vastu põhja koputamisest. Seda, et niisugune asi kalad eemale peletab, karta pole tarvis, vastupidi – kui kala on aktiivne, tõmbab koputamine hoopis ahvenate tähelepanu ja nad tulevad uurima, mis toimub.
Põiklandi mängitamise viise on erinevaid. Põhiliselt tehakse ridvaga 10–30 cm pikkuseid tõsteid ning kombineeritakse neid 3–8 sekundi pikkuste pausidega. Pausi ajal hakkab lant tasakaalupunkti poole liikudes vees n-ö kaheksaid joonistama; selline mäng sobib paremini neil päevadel, kui kala on kenasti aktiivne ja teeb koostööd. Ridvatõsteid võiks teha nii, et lant jääks iga kord eelmise tõste alguspunktist natuke kõrgemale, selleks tuleks iga tõste järel ritva hoidvat kätte ca 10 cm jagu kergitada. Nii võib tõsta landi põhjast üsna kõrgele – vahel ei toimu võtud põhja kohalt, vaid nt pool meetrit või isegi meetrijagu põhjast kõrgemal. Mõnikord toimib Pärnus hästi ka eelmisele vastupidine ehk ülevalt alla mängitamine – sellega meelitame ligi jääaugust eemal olevaid kalu. Kui ahven on jääaugu all olemas, piisab teinekord ka lihtsalt landi alla laskmisest, kui see juba langemise ajal ära rabatakse.
Balanssiiri võib ka vaikselt põhja kohal kõigutada, imiteerides haiget kala ning tehes vahele pause ja/või kerget väristamist. Selline mäng toimib hästi siis, kui võtt on madala aktiivsusega. Samuti püütakse selle võttega koha.
Püük Pärnu rakenduse ehk kombainiga
Teiseks Pärnus (põhiliselt küll lahel, aga mõnikord kalaparve peal püüdes ka jõel) levinud püügivahendiks on Pärnu rakendus ehk Pärnu kombain. See koosneb erilisest ristlandist, nn kirvest, mis tekitab tõstetel iseloomulikku vibratsiooni, ning ühest või kahest muškast, mis meenutavad veidi lendõngeputukat. Raskemad kirved kaaluvad 25 g kanti, mina kasutan kõige enam 19–20-grammiseid. Värvidest võiks eelistada hõbeda ja vase kombinatsiooni. Päris naturaalne hõbe helgib vees loomulikumalt.
Hea ja kvaliteetse ristlandi ehk kirve iseloomulikuks tunnuseks on, et see hakkab tööle kohe tõste alguses pärast põhjast lahti tõstmist. See on üks tähtsamaid asju, mida kirve juures jälgida. Kui kirvest on vaja pikalt ja tugevalt tõsta, enne kui see tööle hakkab, on tegemist ebakvaliteetse tootega. Sellise asjaga olen omal nahal kokku puutunud – tulemuseks on rikutud püügipäev ning enda arvates kala otsides asjata maha vantsitud kilomeetrid.
Muškasid on erineva kuju ja värviga, kuid enamasti on kõigi nende ühiseks tunnuseks konksule seotud punane lõng. Seal võiks jälgida, et lõngatuust ei ulatuks konksukaarest liialt palju tahapoole, muidu kipuvad ahvenad haarama just seda lipendavat osa ning korralikult konksuni ei ulatu. Rakenduse mängitamisel meelitab punane lõng ahvenat seda haarama.
Kombaini pealiinina kasutan mina 0,30 mm-st monofiili, lipsudeks natuke jämedamat, 0,35 mm-st monofiili. Viimane on vajalik selleks, et kirp pealiinist eemale hoiaks. Pealiini tippu seon pöörlaga lõksu, mille külge kinnitub ristlant, sellest 8–11 cm kõrgemale aga seon tavalise kahekordse sõlmega umbes 5 cm pikkuse lipsu. Vahel on õigustatud ka pikema lipsu kasutamine, siis langeb muška aeglasemalt. Lipsu otsas kasutan tillukest lendõngelõksu, mille abil saab muškat lihtsa vaevaga ja kiiresti vahetada.
Ritvadeks sobivad 55–65 cm pikkused, aga mitte väga jäigad ridvad. Sellise pikkusega ridvad võimaldavad püüda istudes, pikemad aga eeldavad püügi ajal juba püsti püüdmist. Salmo pakutavate ritvade hulgast sobib kirverakendusega püügiks näiteks 60 cm pikkune Lucky Johni C-Tech Pike. Sellel tuleb ainult vahetada otsarõngas ning lisada sobiv nooguti. Rulliks sobib hästi Lucky Johni Maiko 65 talvine multirull – seda on kõige mugavam käsitseda, eriti just kinnastega püügil.
Ahvena võtust annab märku nooguti; kirverakendusega püügil kasutatakse nii leht- kui spiraalnooguteid. Minule meeldivad need, mis on valmistatud lehtmaterjalist. Nii nooguti enda kui ridva otsarõngas võiks olla tavalisest suurema läbimõõduga, siis ei jäätu need liiga kiiresti ära ja kui lõpuks jäätuvadki, on puhastamine hõlpsam.
Kirverakendusega püüdmise tehnika on üsna lihtne. Esimesed 5–10 tõstet tehakse äkilisemad, tõstes landi põhjast 60–70 cm kõrgusele. Ristlandi poolt tekitatav vibratsioon tõmbab ümbruskonnas passivate ahvenate tähelepanu ning meelitab nad jääaugu juurde. Edasi tehakse tõsteid keskmise ehk 10–30 cm-se amplituudiga, pidades iga tõste järel 5–10 sekundi pikkuse pausi ning lastes landi selleks ajaks põhja vajuda. Ahvena võtust annab märku nooguti võpatus.
Kui ahven on läheduses, peaks ta varsti võtma hakkama. Kui kala on all rohkem, tekib ahvenate vahel konkurents – kui ise ei võta, võtab ju keegi teine! – ja nii need triibud siis järjest jääle tulevad. NB! Võtt võib muutuda paremaks, kui kasutada muška konksul ahvenasilma või kärbsevastset.
Täpselt samasuguse rakenduse ja tehnikaga püütakse talvel ahvenat ka Peipsil järvel.
Püük kirbuõngega
Kuigi talvel on kõige mugavam ahvenat püüda balanssiiriga, sest siis saab enamuse ajast kasutada kindaid, meeldib mulle vahel püüda ka kirbuõngega. Kirpu on võimalik söödastada kas kärbsetõugu või sääsevastsega ning see toimib reeglina ka siis, kui ahven on põiklandist ei huvitu. Just kirbuõng on mind Pärnu jõel korduvalt nullist välja aidanud. Kirbuõnge miinuseks on see, et alati pole sääsevastseid kaasas (ja et neid tuleb käia eelnevalt mööda poode otsimas) ning et külmas ja tuules kohmetanud näppudega võib olla neid kehv konksu otsa ajada. Aga kui kala võtab, küll see siis õnnestub.
Kirbuõng on mõõtmetelt piisavalt väike, et see kalakasti muu varustuse vahele ära mahutada. Ridvaks eelistan mina kasutada balalaika-tüüpi õngesid, mis on kerged, istuvad hästi peopessa ning on erku värvi. Kirpudest sobivad Pärnu alamjooksule sellised, mille kaal jääb u 0,8–1,6 g kanti. Kirbu täpne suurus sõltub veevoolu kiirusest ja tamiili jämedusest, mis antud õngele on keritud. Mina kasutan ahvena kirbutamisel enamasti 0,09–0,12 mm jämedust tamiili, eelistades võimalusel punast värvi, kuna seda on jääl või lumel paremini näha. Väga head tamiilid on näiteks Lucky Johni Micron ja Team Salmo Ice Power, paraku on need saadaval ainult läbipaistvatena. Kirpudest püüan Pärnus ilmselt kõige enam kirsipunase või hõbedasega, aga sobivad ka kuldne ja vaskne.
Üks olulisemaid asju kirbuõnge juures on selle nooguti, eriti just ses osas, mis puudutab püügiriista tundlikkust. Kirbuõngele sobilikke nooguteid valmistatakse täna kõikvõimalikest materjalidest; mina kasutan vaid elastsest plastikust liistnooguteid. Noogutit valides tuleb jälgida, et see poleks antud kirbu mõistes liiga jäik (koos kirbuga jääb nooguti umbes samasse asendisse kui ta ridvale kinnitades oli) või liialt pehme (koos kirbuga vajub nooguti, lörtsti!, vertikaalselt alla). Nooguti sobiv koolutus n-ö puhkeasendis peaks jääma kuskile nende vahele, soovitavalt u 30–40-kraadise nurga alla. Kui nooguti on liiga jäik, ei ole võimalik kirpu sobivalt mängitada, kui aga liiga pehme, ei pruugi püüdja näha, kui kala võtab. Kumbki variant pole hea.
Kuna vool Pärnu jõel päeva jooksul muutub, on sinna ahvenale minnes tark rakendada mitu ritva erineva suurusega kirbu ja vastava jäikusega noogutiga. Kui vool on tugevam, tuleb kasutada raskema kirbuga komplekti, kui vaikne või puudub, siis püüda kergemaga.
Ehkki kirbuõngega püügil kasutatakse sööta, tuleb kala saamiseks kirpu ikkagi ka mängitada. Enamasti on selleks ridvaotsa 1–2 cm-se amplituudiga väristamine, mille jooksul ritva hoidvat kätt aeglaselt kõrgemale tõstetakse, ning mängitamise seeriate vahele pauside tegemine. Ahven võtab nii väristamise kui pauside ajal; võtust annab märku kas nooguti kooldumine, võpatamine, pingest vabanemine vm mängitamisega kaasnevast liikumisest erinev käitumine.
Kust Pärnus ahvenat otsida?
Kui soojal ajal võib Pärnus leida ahvenat pea kogu jõe ulatuses, siis hilissügisel hakkab ahven hoidma rohkem kalda äärde ja kõige sagedamini sellistesse kohtadesse, kus vee sügavus on 2–3 meetrit. Hea, kui sellises kohas on järsem sügavuse muutus ehk rant, mille juures on ahvenatel hea mööduvaid söödakalu varitseda. Üheks niisuguseks kohaks Pärnus on vana silla kant, eriti just Tallinna-poolne kaldaäär kuni uue Rääma sillani.
Korralikuma talve korral, kui jää püsib pikemalt, võib ahvenat leida ka kohtadest, kus sügavuse muutus on suurem. Üks niisugune ala on näiteks Rääma sillast kuni Visuni. Seal kukub Visu-poolse kalda sügavus üsna järsult pea 6 meetrini, samas linnapoolne kaldaäär langeb suhteliselt laugelt. Ahvenat saab vahel ka linnapoolsest servast, aga pigem on see külg populaarne särjepüüdjate seas.
Väga palju püütakse ka Bauhofi taga, s.t lõigul, mis algab paarsada meetrit Papiniidu sillast allavoolu ning ulatub teise sõudebaasini. Seal püsib sügavus suures ulatuses stabiilsena, ent ahvenapüüki kipub segama valge kala, mida seal on sageli massiliselt. Just sellelt lõigult on välja sikutatud mitmeid suuri karpkalu.
Kes soovib otsida trofeekalu, sel tuleks suunduda tükk maad ülesvoolu Tindisaarte kanti Tammiste ja Paikuse vahelisele alale, kus heaks maamärgiks on Paikuse politseikool. Sealt võib saada üksikuid suuri isendeid.
Üldiselt tuleks talvel ahvenat otsida vaiksema vooluga jõelõikudelt. Jões on vaiksem vool reeglina käänaku sisekurvi pool, sirgel lõigul aga selle kalda ääres, mis on madalam. Väga head on ka paunad ja tagasivooluga kohad, aga nende asukohta peab lihtsalt teadma – talvel, kui kõik on ühtlaselt jääs ja lume all, ei pruugi neid niisama lihtsasti üles leida.
Kuna ma ise elan Pärnus, on hea jälgida, kus kala mingil ajal liigub. Kala paiknemisest saab kõige paremini aimu selle järgi, kus viimase paari päeva jooksul rohkem kalamehi paigal on püsinud. Mina suure pundi sees püüdmist ma reeglina väldin ning üritan oma kalad üles leida meestesumma servadelt või püsin pundist üldse eemal. Aga vahel, kui mehi on jõel lihtsalt väga palju või pole endal mingil põhjusel piisavalt aega, et käia ja otsida, tuleb puntide juures püüki siiski ette.
Seotud lood
Mida on tavapüüdjatel võistluskirbutajatelt üle võtta, et oma püügitulemusi parandada?
Kogenud kirbutaja nõuandeid algajale võistlushuvilisele
Enimloetud
1
Meelitame passiivse kala lanti võtma
Viimased lood
Meelitame passiivse kala lanti võtma
Kalakohad
Meelitame passiivse kala lanti võtma
Oluliselt täiendatud kell 10.00. Päästeamet tühistas tänasest jääle mineku keelu ka sisevetel!
Meelitame passiivse kala lanti võtma
Seadus
Keskkond
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele