Suviseid püüke: linaski tabamine nõuab kannatust
Suvine linaski õngitsemine on rahulik ja mõnus tegevus, mis aga nõuab kalastajalt rida eelteadmisi ja oskuseid, samuti kannatust. Alati ei pruugi üritust edu saata kohe esimesel korral, aga kui oled seda ettevaatlikku ja jõulist kala kord nõtke ridvaga taltsutanud, tahad seda tunnet veel- ja veelkord kogeda.
Väheliikuva ja põhjatoidulise kalana eelistab linask taimestikurikkaid ja suhteliselt kiiresti soojenevaid veekogusid või nende osi. Läbivooluga järvedes on linaski meelispaikadeks rohtukasvanud madalamaveelised mudase põhjaga lahesopid ja lopsaka veetaimestikuga madalikualad. Väga meeldivad linaskile näiteks ujuva penikeele (Potamogeton natans) tihnikud, aga ka kupulehtedega kaetud alad jmt.
Soojema kevade korral võib linaskipüügiga algust teha juba maikuus. Osades veekogudes on linask enne kudemist väga ahne õnge võtma ning hoiab sealjuures küllaltki kalda äärde. Ilmselt on sealne vesi paremini läbi soojenenud. Põhiline linaskipüük jääb siiski südasuvisesse aega, kuumade ilmadega ka suve teise poolde. Mida sügise poole, seda sagedamini linask tujutseb ega taha õnge võtta. Parim püügiaeg on reeglina varahommikul ja õhtul, ent see võib eri veekogudes olla vägagi erinev. Samuti võib võtuhooge esineda ka päeval (hästi tüüpiline näiteks Endla järvele).
Üks tähtsamaid momente linaskipüügi juures on kalade liikumistee kindlaks tegemine ja püük selle pealt või vahetust lähedusest. Nähes vaikse ilmaga veepinnale kerkivaid tihedaid õhumullikesi, mis kohati katkevad ja mõne aja pärast uuesti jätkuvad, võib olla üsna kindel, et tegemist on just linaskiga (vahel teeb sama ka koger). Mulliridade järgi võib peaaegu alati ka ära öelda, mitme kalaga söödaplatsil tegu on, samuti teha kindlaks nende liikumissuund. Nüüd pole muud, kui püügikoht ette valmistada ja vajadusel riisuda sisse nn aknad, kust püük käima hakkab. Sellega tuleb olla siiski ettevaatlik – kui liiga palju taimi ära võtta, võib linask hakata niisugust „väljakut“ pelgama ega pruugi taimede vahelt välja tulla.
Püügikoha sissesöötmine ja ka peibutussööda kasutamine on linaskipüügil elementaarsed. Sissesöötmiseks sobib hästi näiteks maisitangust või ka hirsist keedetud käkk, kuhu võib soovi korral lisada kohupiima, mõnd lõhnasiirupit (näiteks Sensas Brasemit) või ka vihmaussijuppe. Peibutussöötmiseks püügi ajal on paslik kasutada mõnd poes müüdavat spets-linaskisööta, kuhu võib lisada hautatud kruupe või ka hirssi. Kui tingimused juhtuvad klappima, kala on aktiivne ja õngitsetakse otse linaski liikumistee pealt, piisab sageli üsna väikesest kogusest peibutussöödast ja aromaatsest konksusöödast, et kala peatuks ja seda mekkima tuleks.
Kõige suuremat naudingut pakub linaskipüük kerge ja nõtke lihtkäsiõngega. Kui mingil põhjusel on vaja püüda kaugemalt, võib kasutada 4–6-meetrist Bologna või match-ritva näiteks koos libiseva ujukiga, kuid nendega on halvem (eriti tuulise ilma korral) rakendust püügikohal paigal hoida – enamasti veavad tuul ja lained tamiili sisse looga, mis raskendab haakimist. Pealiin võiks olla 0,18–0,20 ja lipsutamiil sõltuvalt kalade suurusest ja püügipaiga iseärasustest 0,14–0,16 mm. Suurte kalade puhul võib pealiin olla ka veidi jämedam, nii 0,22 ja lips näiteks 0,18 mm, sama kehtib ka siis, kui püük käib väga rohu vahel. Sõltuvalt söödast kasutatakse nr 8–12 konkse.
Linaskit õngitsetakse täiesti põhjast või 2–3 cm kõrguselt põhjast. Konksusöödana toimivad sõnnikuussid, magus konservmais, kärbsetõugud, hautatud viljaterad ja kruubid ja taigen meega. Kui püüda vihmaussidega, võiks eelistada ühele suurele maugule pigem 2–3 väiksemat sõnnikuussi. Siit-sealt on olnud kuulda, et linaskit saadakse kenasti ka värskete karbiboilidega. Sel juhul tuleb kasutada juusrakendust.
Väga olulist rolli linaskipüügil mängib ilm. Hea võtt on tavaliselt soojade ja kindlasti püsivate ilmadega ning üks olulisi tegureid on pikemat aega ühest suunast puhunud nõrk tuul, mis veepinna püügi ajal kergelt lainetama paneb. Ilmamuutuse korral võib linaski võtt halveneda või katkeda juba päev või paar varem enne muutust ennast. Head võttu ei ole reeglina oodata ka väga palavatel päevadel, siis võib kala saada varahommikul või õhtupoolikul, kusjuures võtt võib jätkuda veel ka öösel. Siis kinnitatakse ujukite külge valguspulgad.
Kui püük käib paadist, lisage varustuse hulka kindlasti üks pikema varrega kahv, see muudab kala paati saamise kordades lihtsamaks. Samuti peaks kaasas olema sump, kuhu tabatud kalad püügipäeva lõpuni hoiule panna.
Linaskile on kehtestatud alammõõt, mis kala ninamikust (suletud suu korral) kuni sabauime lõpuni (L) on 30 cm.
Linaskit süüakse peamiselt suitsutatult, praetult ja marineeritult. Eriti hea saab tulemus siis, kui linask enne purki panemist suitsuahjust läbi lasta.
Seotud lood
Ülipõhjalik lugu peibutussöötade valikust ja segamise põhimõtetest. Lisatud retseptid!
Ermistu, Kariste, Lõõdla, Muti, Mäeküla, Pulli, Tõhela, Õisu
Ülipõhjalik lugu peibutussöötade valikust ja segamise põhimõtetest. Lisatud retseptid!
Enimloetud
Nipid ja nõksud
Viimased lood
Kalakohad
Seadus
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele