Kalaradar, 36. nädal: Peipsi omapärane jigirakendus, Võrtsjärve kohasähvatus, mereahvena püük kogub tuure, hooaja lõpu jõeforellid, Pärnu ahvenad ja kohad

„Aga Peipsil oli seevastu äge, üle pika aja väga mõnus püük. Püüdsime pika lipsuga, kus tina asemel oli jäiga konksuga 14-grammine volframpea, mille küljes 10 cm silikoon ja sellele lisaks lipsu küljes 9 cm pikkune lutt. Alumine lutt töötas paremini kui ülemine. Suurimad kalad olid 37–38 cm. Põhi oli kivine ja järvekarpe täis ning tabatud ahvenad ajasid suust välja oma väiksemaid liigikaaslasi. Kala oli kaldale väga lähedal, vaid pooleteise kilomeetri kaugusel. Lips oli meil 1–1,2 meetrit pikk,“ rääkis Kalastajale Imre Ossul. Ta lisas, et suuremate, 9–10 cm pikkade kummilantide kasutamine niiöelda sorteerib kopsakamad kalad välja, pisemad ei kipu sellise peibutise otsa jääma. „Duubleid tuli ka ikka ette,“ lisas ta lõpetuseks.

Ahvenat on sadamates endiselt pigem vähe, ehkki vahepeal sähvatab. Mina arvan, et viimaste aastate ahvenanappus sadamakastides on seotud ka aina hoogustuva võrgupüügiga, mis on taas kujunemas täiendava elatise teenimise vahendiks. Vahepeal, kui muudel elualadel läks hästi ja raha liikus rohkem, ei viitsitud seda ahvenat eriti võrguga püüda, aga nüüd tehakse seda jälle – elu on kalliks läinud ja iga lisakopikas kulub ära.

Säinas on endiselt parves; kui õnnestub selline parv üles leida, on võimalik mõnda aega lustida. Kui mina oleks Metsavana, siis ütleks, et säinaparvede põhjal võib ennustada sooja sügist. Säinas on praegu suurepäraste maitseomadustega, kes tahavad seda söögiks püüda, siis just nüüd on selleks parim aeg. Ja püüki tulevate isendite mõõt on ebanormaalselt suur – 1,5–2-kilosed kalad on tavalised.

Lehtmast jt sügavamatest sadamatest saadakse räime ja sageli ka päevasel ajal. Saagid pole küll ülemäära suured, aga paar-kolmkümmend räime ühe püügikorraga on normaalne. Paras ports praadimiseks! Räimega on nii, et kui ta sisse tuleb, siis saavad kõik, aga kui teda pole, võid istuda päev otsa ja nullitada. See aasta on jällegi eriline – tavaliselt on säinas selleks ajaks rannast läinud, kui sügisene räim tuleb, aga praegu istuvad piltlikult öeldes kõik koos laua taga ja mängivad kaarte.

Lesta tonkadega juba püütakse, aga neil kordadel, kui ma olen näiteks Kalanas niisama uudistamas käinud, pole suuri saake veel silma jäänud – kellel on kolm, kellel neli-viis lesta. Surfiparadiisi all püütakse kah, aga sealgi saadakse pigem üksikuid. Luidja ümbrusesse aga, kus muidu sügiseti kah tonkatatakse, ei ole lest veel tulnud.

Hiiumaa kontekstis kõige huvitavam uudis on aga see, et võrguga on saare mandripoolsest küljest hakatud saama mõõdulist koha. Vahepeal tuli mõrdadesse mingis koguses alamõõdulisi, aga nüüd jääb võrku isegi paarikiloseid kalu. Koha on siinmail täitsa uus kala.“

Kõik allikad, kellega Kalastaja vestles, mainisid hetkel Emajõe põhilise püügikalana jätkuvalt latikat. Paistab, et paremaid tulemusi saadakse endiselt jõe kesk- ja ülemjooksult. Lisaks latikatele tabatakse ka angerjaid ning võtma on hakanud haug.

Tartlane Valmar Evert käis viimati jõel latikat püüdmas pühapäeval ning sõitis paadiga linnast ülesvoolu Maramaa ja Kardla piirkonda. „Poole kahest päeval hakkasin liikuma ja püüdsin viieni; enne kuut olin juba sadamas tagasi. Kajalood näitas kala üksikutes kohtades, aga kus näitas, seal reeglina midagi toimus. Kella kahe ja kolme vahel tegi kaks suurt sahmakat vihma, aga latikas võttis ka siis. Tavaliselt on vihmaga latika suu kinni. Püüdsin ainult punniõngega, tonkat seekord isegi ei proovinud. Kaasa võtsin viis latikat, kõik umbes 1,5-kilosed, ning kaks pääses paadi juures enne kahvale jõudmist otsast,“ rääkis ta.

„Eile said meie sadama inimesed samast piirkonnast kahepeale 16 kala. Kuna sadama suitsuahi rohkem latikat korraga vastu ei võta, lõpetasid mehed püügi poole võtu pealt ära ja tulid tulema. On kuulda, et ka altpoolt on saadud 5–6 kalast koosnevaid saake, aga on ka nulliga tagasi tulnud. Iga kord toituvat kala leida ei õnnestu.

Praegu näib olevat selline hetk, kus latikas küll liigub, aga suuri parvesid pole, rohkem sellised mõnest kalast koosnevad pundid. Kui natukenegi loodiga otsida, leiab kala üles küll. Eilegi käisin jõel lastega sõitmas, lood näitas Ihaste kandis latikat päris mitmes kohas.“

Emajõel Luunja ja Kavastu vahel asuvas Sava külas Humala kalabaasi pidav Nils Ratt ütles neljapäeva õhtul Kalastajale, et tööd on olnud väga palju, mistõttu ta ise viimasel nädalal taas jõele pole jõudnud. „Kliente on praegu olnud vähem, kooli algus on viinud inimeste fookuse mujale. Vast kõige paremini tuleb praegu angerjat – kes öösel tonkasid passida viitsivad, need midagi ikka saavad. Aega arvestades – septembri algus ikkagi! – on kõige ebaharilikum see, et ilus luts on hakanud juba liikuma ning esimesed korralikud kalad on käes. Luunja alt üks tuttav just sai kolm mõõdulist. Latikat tuleb kah, aga meie kandist väga suurtest pole kuulda olnud. 1,2 kg on juba korralik kala.“

Sel pühapäeval alustab pärast suvepuhkust taas tegevust Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuse laste kalastusring, mille juhendaja Ratt algusest peale on olnud. Sellest rääkides muutub mehe hääletoon kohe rõõmsamaks. „Igal pühapäeval käime lastega koos ja püüame kala. See tähendab, et muude kohustuste arvelt tuleb nüüd nii palju aega võtta, et ringiga tegeleda jõuaks. Lõpuks ometi saab kord nädalas regulaarselt vee äärde!“ rõõmustas ta.

Ka Tartus Kalastussport.ee kauplust pidav Sten Urbanik ütles neljapäeval Kalastajale, et poe klientide sõnul saadakse praegu latikat küll, aga igal pool teda ei ole ja kindlasti ei ole teda nii massiliselt nagu kevadel. „Tuleb loodiga otsida, aga kui mõne parvekese leiad ja vee all vähegi koostööd tehakse, siis võtad reeglina omad ära. Täitsa ilusaid latikaid on saadud, paarikiloseid on saagi sees olnud,“ rääkis ta.

„Teistest kaladest on klientide sõnul õhtuti linnavahelt saadud loopides haugi ja koha ning Koosa jõelt trollides samuti haugi. Kuulda on suurte angerjate tabamisest – siin tuttavad said alles 1,5-kilose. Angerjas võtab praegu hästi, ole ainult mees ja mine püüdma.“

Pärnu kohaspets Norman Üpraus ütles neljapäeva õhtul, et laivipüügi kohta on tal seekord vähe infot. „Eile (kolmapäeval – toim) õhtul käisin korra Konse kandis kaldalt loopimas, umbes tund aega pildusin. Togimisi ja võtte oli, aga kätte ma midagi ei saanud. Samas tuttav kutt Aadu Luuk sai landiga 55 cm-se koha ja ühe mõõdu piiril koha saamist nägin veel.

Üks Kalastaja hea, ent väga tagasihoidlik tuttav, kes vanakooli härrasmehena oma nime avaldada ei soovinud, käis viimati Pärnus ahvenat püüdmas kolmapäeval ning jigitas kaldalt põhiliselt vana silla juures. „Selles mõttes oli keeruline püük, et kui tuule üles tõstis ja jõkke tekkis tugevam vool, hakkas rakendus hästi palju põhja kinni jääma ja landikadu oli suur. Päeva lõpuks võtsin ära paarkümmend ilusas mõõdus kala, millest kolm tükki olid 400-grammised.

Ahven on Pärnus väga pirts, kogu aeg tuleb toimivat värvi otsida ja jigisid vahetada. Kui ühega juba viis minutit püüda, siis seda enam ei võta ning tark on kohe uus mudel või värv otsa panna. Mingit värvieelistust mul tuvastada ei õnnestunud – kogu aeg vahetasin ja proovisin, aga kõigiga oli enam-vähem sama lugu. Võtt oli nõrk, pigem selline sabast näksimine ja äraminekuid oli hästi palju. Ussimeestel on praegu võtud kindlamad ja saagid paremad. Ühel ahvenal oli kõhus krabi, teiste maod olid täitsa tühjad. Marjaga mammasid oli ainult kolm tükki, ülejäänud olid niisakalad.

Pärnu suur probleem on see, et kaldalt on seal väga keeruline püüda. Paadid on risti-rästi ees ja kui nähakse, et sa saad kasvõi väikese kala, tullakse kohe ligi ja pargitakse oma alus ükskõikselt kaldamehe nina alla, eriti neil päevadel, kui võtt on kehv. Enda arvates ei tee nad midagi valesti, paadimehel on ju alati õigus!

Möödunud nädalal käisin kah, püüdsin samas kandis ning kõik oli üldjoontes sama. Kord nädalas üritan praegu ikka Pärnusse jõuda, ahvenapüük on äge!“

Eesti Harrastuskalastajate Liidu juhatuse liige, pärnakas Endrik Tõnsberg ütles neljapäeval Kalastajale, et viimastel nädalatel on ahvenat jõkke juurde tulnud, aga kala tuleb otsida. „Eile õhtul näiteks passisid ahvenapüüdjad sõudekeskuse juures, ju sealt siis tuli. Audru jõe suudmest on kah ahvenat saadud, samuti vana silla juurest. Aga saagid pole suured, mõnikümmend kala on juba hea tulemus.

Latikat on kuuldavasti jões päris palju, aga kala on laiali. Tean, et politseikooli juurest on selliseid 1–1,5-kiloseid ikka saadud, aga püük on väga heitlik – täna on ja saadakse, järgmistel päevadel on täisnull. Koha osas mul head infot paraku pole, minu tuttavad püüavad valdavalt teisi kalu.“

Tõnsbergi sõnul on viimasel ajal tuttavad kalamehed toonud talle analüüsimiseks mitmeid kalade seest leitud parasiite. „Sel aastal näib neid olevat ebaharilikult palju ja inimesed ei julge enam kala süüa. Enamus on olnud õnneks ohutud, aga ühe ahvena seest tuvastasime ka 3 cm pikkune laiussi, mis on inimesele ohtlik tegelane. Igatahes maksab olla ettevaatlik!“ paneb ta kalastajatele südamele.

Loetud päevad enne jõeforelli püügikeelu algust jagas oma äsjast püügikogemust landimeister ning jõekapüügi fanaatik Siim Kõiv. Facebooki grupis „Eesti jõeforelli sõbrad“ kirjutas ta järgmist: „Viimasest korralikust jõekapüügist oli möödunud päris kaua aega. Kuna hooaeg on lõpukorral, siis tuli võtta aeg ja minna kohe kaheks päevaks. Mõlemal päeval oli kala aktiivne varahommikul, päeva peale võtt rauges. Kalu käis käest läbi päris palju, võtte ja äraminekuid ei jõudnud kokku lugeda. Liitsiga sain vaid ühe kala ja ühe äramineku. Kõik ülejäänud kalad tulid tumerohelise ja valge landiga.“

Sel nädalavahetusel peetakse Narva veehoidlal ja jõel spinningupüügi Eesti meistrivõistluste viimane, neljas etapp. Kolme tänavuse etapi kokkuvõttes, mis peeti Lämmijärvel, Kuremaa järvel ning Aheru järvel, on 11 punktiga esikohal mullused hõbemedalistid Juhko Voomets ja Robert Samarüütel. Neist kolme punkti kaugusel on mullused võitjad Siim Enders ning Janno Jaadla. Endersile ja Jaadlale hingavad kuklasse isa-poeg Igor ja Sergei Varlamovid. Kolme etapi kokkuvõttes on nad mullustest võitjatest maas vaid ühe punktiga. Hoiame meistrivõistluste viimasel etapil silma peal.