Sügisräime vastsed saavad maimuks alles järgmisel kevadel

Kevadräime pulmapidu õnnestus jälgida Stockholmi lähistel 1982. aasta juunis. Arvatavasti võiks need tähelepanekud enam-vähem sobida ka sügisräime puhul. Näiliselt lõputu räimeparv liikus 3–4 meetri sügavuses vees kiirusega umbes veerand meetrit sekundis põhja katva punavetikate vaiba kohal. Emased hoidusid allapoole põhja kohale, isased pisut kõrgemale. Aeg-ajalt võttis mõni emasräim viltuse hoiaku: tõstis pea ülespoole, surus kõhu ja saba vastu vetikaid ning heitis marja, ise üle keha vabisedes. Kohe seejärel katsid kõrgemal ujuvad isased marja niisapilvega, muutes vee häguseks.

Räime marjaterad hauduvad koelmul tavaliselt nädala ümber, varakevadel ja hilissügisel pisut kauem. Kooruvad eelvastsed on 6–8 mm pikkused. Algul on nad väheliikuvad, hoiduvad põhja lähedale, mõne päeva pärast hakkavad tegema ujumisharjutusi, püüdes tõusta üles, veepinna poole. Kevadräimel kestab vastsepõli kuu aja ümber, siis toimub moone (vastsetest saavad maimud). Sügisräimel need asjad nii hõlpsasti ei lähe, tema vastsed ei jõua sünniaastal maimuks moonduda, see toimub alles järgmisel kevadel.