Live-andur paljastab koha üllatavaid ja huvitavaid liikumisi ning rännakuid
Tunnistan ausalt, et nii 6-7 aastat tagasi kujutasin kohakala ette jõepõhjas palginoti või suure kivi taga redutava elukana, kes, nagu krokodill, aeg-ajalt peidupaigast välja tuleb, et suupisteks mõni kala napsata, ning siis pelgupaika naaseb, et kõhutäit seedida. Nüüd, uute teadusuuringute ning kaaskalameeste live-anduriga tehtud vaatluste valguses, saan aru, kui naeruväärselt vale mu ettekujutus oli.
Loe AI kokkuvõtet
Uued telemeetria- ja live-anduri vaatlused näitavad, et koha pole paikne põhjalähedane varitseja, vaid võib teha öösiti mitme kilomeetri pikkuseid sihipäraseid toitumisretki ja naasta samasse puhkepaika. Milan Říha juhitud Tšehhi uuring kinnitas kodupaika naasmist, Briti uuringud tõid esile kiired liikumised ja kõrvalalade tähtsuse. Järeldus kalamehele: koha asukohta määravad peale kellaaja ka aastaaeg, veetemperatuur, vool ja söödakala paiknemine.
Aastakümneid on koha kirjeldatud paikse röövkalana, kes seisab süvendi serval või astangu jalamil ning varitseb põhja lähedal saaki. Kaasaegne telemeetria on selle vananenud ettekujutuse hävitanud. Ekraanidel näeb, kuidas koha avavette tõuseb, sihikindlalt läbi püügiala „purjetab“ või lanti kümneid meetreid jälitab, endal nina sellest sentimeetrite kaugusel.
Viimaste aastate teadusuuringud Euroopast, millest mõnega sain võimaluse tutvuda, kinnitavad, et tegemist pole erandite, vaid reeglitega: koha võib päeval kaua ühes puhkepaigas püsida ja sinna ka tagasi tulla, kuid teha öösel mitme kilomeetri pikkuseid toitumisretki ning aastaajast tulenevalt veekogus ringi rännata.
Päeval samas kohas paigal, öösel kilomeetrite kaugusel
Vana ettekujutus põhja lähedal passivast kohast pole otseselt vale. Aga on erakordselt ekslik arvata, et selline põhja peal passimine iseloomustab tervet tema ööpäeva. Elektroonika näitab, et suur koha võib tundide kaupa astangu jalamil või vahetult põhja kohal seista, korraks landi poole tõusta ja siis sügavikku tagasi vajuda. See, kuidas kohakala ende päeval üleval peab, ei räägi aga midagi öistest kulgemistest.
Tänavu avaldati huvitav, Tšehhi vabariigis Římovi veehoidlal tehtud kohauuring. Milan Říha ja tema kolleegid jälgisid täiskasvanud kohasid, kes lahkusid õhtul tuttavast päevasest puhkepiirkonnast, tegid öö jooksul mitme kilomeetri pikkuseid retki ning pöördusid hommikuks pelgupaika tagasi. Kalad ei lõpetanud liikumist juhuslikus sobiva sügavusega kohas, vaid naasid korduvalt täpselt samasse kohta, kust nad öist retke alustasid. Tšehhid ütlevad oma uurimistöös otsesõnu, et nende vaadeldud kohad navigeerisid eesmärgipäraselt ning naasid oma kodupaika. (Říha jt, 2026)
Lihtsurelikule kalamehele ütleb Tšehhi teadlaste avastatu, et koha päevane puhkepaik ja õhtune püügiplats ei pruugi asuda kaugeltki samas kohas. Kuigi kohad seisavad valgel ajal järsu randi serval, võivad nad õhtul liikuda söödakalade juurde. Siis tasuks hoopis püüda sügaviku ülemist äärt, mõnd veealust seljandikku või muud kitsamat teed-rada, mis ühendab koha puhke- ja toitumisala ning mida mööda kohakalad tõenäoliselt liiguvad.
Kuidas püüda?
Kui koha liigub live-anduris ühtlase kiiruse ja selge suunaga, ära viska sinna, kus ta parajasti asub. Arvesta landi vajumise ajaga ja suuna sööt kala teele. Kui mitu koha läbivad ala sama joont mööda, oled tõenäoliselt leidnud rändetee, mitte juhusliku kala.
Koha ei ela ainult keldrikorrusel
Live-andurid on muutnud nähtavaks kohad, keda varem ei osatud püüda. Sellised isendid seisavad sügava vee keskmises kihis, teinekord põhjast mitme meetri kõrgusel, ja nende lähedal ei ole tihti ühtegi nähtavat struktuuri. Osa sellistest kaladest liigub koos söödakala parvedega, teised võivad paikneda pisikala parve all, kõrval või sellest mõnekümne meetri kaugusel.
Římovi veehoidlas liikusid kohad soojal perioodil rohkem veesamba ülemises osas ning külastasid sagedamini sissevoolu ja selle lähedasi piirkondi. Külmal ajal nihkusid nad paisu poole ja sügavamasse vette. Seega pole „koha on sügavas“ ega „koha tõuseb suvel üles“ universaalne reegel. Oluline on, et kala võib korraga liikuda veekogu teise ossa või ka minna sügavamale või madalamale.
Kohapüüki süstemaatiliselt uurinud ja seda efektselt meedias kajastanud kalastusvarustuse tootja Westin näitab ühes oma juhendis, kuidas pelaagiline ehk avavee-koha tabatakse 8 meetri sügavuselt kohas, kus vett on 25 meetrit. Lant peatati kala kohal, mitte ei lastud põhja. Sama allika järgi võib suure koha aktiivsusaken kesta mõnel päeval vaid 10–15 minutit, mitte rohkem. Sarnaseid teateid on Kalastaja saanud ka kodusel Võrtsjärvel, Emajõel ja Pärnu jõel püüdvatelt kalameestelt. Tegu pole teadusliku faktiga, kuid sarnased vaatlused aitavad selgitada, miks ekraanil nähtav kala ei ole alati püütav.
Kuidas püüda?
Vaata kala, mitte põhja sügavust. Presenteeri lanti koha kõrgusel või veidi ülalpool ning jälgi esmareaktsiooni. Kui koha tõuseb kiiresti, hoia sööt liikumas või juhi seda rahulikult eemale. Kui ta ei pööra ega tõuse, võib uue kala otsimine ning uuesti proovimine olla tulusam.
Jõekoha võib püügipiirkonnast kiiresti läbi „tormata“
Jões kujundavad koha liikumisteid vool, sügavamad või madalamad kanalid ning kiirema ja aeglasema veevoolu piirid. See võib kala leidmise lihtsamaks muuta, sest võimalikke liikumiskoridore on vähem. Samal ajal ei pruugi ekraanile ilmunud koha kuigi kauaks püügialale jääda.
Suurbritannias Thamesi jõel, loodetest mõjutatud alamjooksul tehtud uuringus suutsid märgistatud kohakalad lühikese aja jooksul läbida märkimisväärseid vahemaid. Suurimaks arvutatud liikumiskiiruseks saadi umbes 70 meetrit minutis ehk üle nelja kilomeetri tunnis. Seda ei saa käsitleda kiirusena, millega kala pikka aega suudab liikuda, ega kanda Thamesilt otse üle näiteks meie jõgedele, kuid kohakalade sarnast liikumist näeb live-andurite ekraanidel ka Pärnu jõel.
Kaugeltki kõik jõekohad ei püsi põhikanalis. Suurbritannias Severni jõel registreeriti 63 protsenti kohadest põhivoolust eraldatud paadisadamas. Ligi üheksa kümnendikku sealsetest tuvastustest jäi detsembri ja aprilli vahele ning kevadel leiti sadamast ka koha kudepesi. Uuring näitab, kui oluline võib jõekohale olla vaikne kõrvalala ja selle ühendus põhivooluga. (Nolan jt, 2024)
Hetkel kuum
Kuidas püüda?
Jõe põhikanalis liikuva kala puhul määra enne viset tema suund ja arvesta ka voolu mõjuga landile. Eriti väärtuslikud on kohad, kus kala peab tempot vähendama: käänak, astang, kitsus, tagasivoolu piir või sadama sissepääs.
Aastaaeg muudab koha asupaiku
Koha paiknemist veekogus proovitakse sageli selgitada kellaajaga: päeval on kala sügavas, õhtuti madalas vees. Tegelikult võivad aastaaeg, veetemperatuur, voolu tugevus ja saakkalade paiknemine muuta tema eluruumi rohkem kui päeva ja öö vaheldumine. Mõni suvine püügiala võib talvel olla mitte lihtsalt viletsam, vaid täiesti tühi: kala on sealt lahkunud.
Římovi veehoidlas olid kohad aktiivsemad soojal perioodil, mil nad kasutasid rohkem veehoidla ülemist, sissevoolule lähedast osa. Külmal ajal nihkusid kalad paisu lähedale ja sügavamasse vette. Severni jões sagenesid liikumised vee soojenedes ligikaudu 15 kraadini, kuid sellest soojema vee puhul hakkas liikumissagedus jälle vähenema. Seega ei kehti lihtne reegel, et mida soojem on vesi, seda rohkem koha liigub.
Üldiselt näib siiski kehtivat loogika, et varakevadel lahkub koha talvitusaladelt ja liigub sigimispiirkondadesse. Suvel laieneb kala liikumine avavette ja sissevoolude ümbrusse ning koha hakkab söödakala parvesid jälitama. Sügise saabudes muutuvad söödaparved ja nende paiknemine olulisemaks, ka saavad tähtsamaks sügavamad paigad ning aeglasema vooluga kõrvalised alad. Need on üldised seaduspärad, mitte kalender: samal kuupäeval võivad väike metsajärv, Narva veehoidla ja Pärnu jõgi olla täiesti erinevas seisus.
Kuidas püüda?
Kui tuttavas püügikohas nullitad, ära vaheta üksnes lanti. Kontrolli, kas kalad on nihkunud teise kohta või teisele sügavusele. Suvel otsi lisaks põhjale ka avavett ja söödakala parvesid; sügisel jälgi parvede liikumist.
Aeg | Muutus koha käitumises | Kust otsida? |
|---|---|---|
| Varakevad | Lahkub talvituspaikadest | Sügava ja madala ühendusteed |
| Kevad-suvi | Eluruum laieneb, avavesi | Söödakala parved, vee keskkiht |
| Sügis | Koondunud söödakalade jälitamine | Astangud, söödakala parvede ääred |
| Talv | Talvituspaikadesse koondumine | Sügavamad kohad, sadamad, aeglasema vooluga kohad |
Proovi ekraanilt välja lugeda kala kavatsust
Kala leidmine on üks pisike samm. Märksa tähtsam on, mida koha parajasti teeb: kas ta liigub kindlas suunas, „hõljub“ avavees, tõuseb landi poole või eemaldub juba paadi lähenedes. Kaks samas sügavuses paiknevat kala võivad nõuda landi erinevat presenteerimist.
Sihikindlalt liikuva koha puhul on esmane ülesanne leida landi ja kala kohtumispunkt. Avavees seisvale kalale saab läheneda rahulikumalt, kuid paat või järsult langev sööt võib teda häirida. Põhjas redutava koha puhul tasub teha paar täpset mängitamist, kuid mitte selle juurde kinni jääda. Kõige rohkem „õpetab“ kala, kes küll järgneb landile, kuid ei võta: nüüd saab kalamees muuta üht asja korraga ja vaadata, kas koha reageerib kiirusele, landi suurusele, ujumiskõrgusele või eemaldumise suunale.
Mida teha, kui andur näitab just seda?
• Kala liigub ühtlase kiirusega: vii lant tema teele, kalast piisavalt ettepoole
• Kala seisab avavees: esitle lanti samal kõrgusel või veidi ülalpool
• Kala tõuseb kiiresti: hoia lant liikumas või juhi seda rahulikult eemale
• Kala järgneb, kuid ei ründa: muuda kiirust, liigutusi või liikumise suunda
• Kala pöördub kohe ära: suurenda paadi ja kala vahemaad
• Kala püsib põhjas ega reageeri: tee paar täpset esitlust ja otsi seejärel uut kala
• Mitu kala liigub sama rada: märgi liikumiskoridor ning püüa seda, mitte üksikut kala
Mida live-andur ei ütle?
Live-andur näitab koha liikumist, kuid ei seleta automaatselt selle põhjust. Ekraanilt ei selgu, kas kala suundub saagiparve, puhkepaiga või veekogu teise osa poole. Samuti ei saa ühe õhtu tähelepanekust järeldada, et kõik sama järve kohad käituvad ühtemoodi. Uuringutes on ilmnenud märgatav isendite erinevus: osa kalu kasutab väikest ala, teised teevad pikki retki ning sama koha võib aastaaja vahetudes oma käitumist muuta.
Ka teaduslik tõendusmaterjal pole veel väga ulatuslik. Viimase seitsme aasta jooksul on koha liikumist üksikasjalikult uuritud vaid mõnes Euroopa järves, veehoidlas ja jões ning märgistatud kalade arv on sageli väike. Thamesi, Severni või Římovi tulemusi ei saa muutmata kujul Eesti veekogudele üle kanda. Absoluutse kindlusega saab aga väita, et koha ei ole alati põhja lähedal ega püsi ühel piiratud alal.
Loe lisaks:
- Daily nocturnal homing reveals goal-directed navigation in a wild teleost.
- Movements and habitat use of native and invasive piscivorous fishes in a temperate and channelized lowland river
- Tracking the invasive and euryhaline pikeperch Sander lucioperca in the lower River Thames using acoustic telemetry indicates no movements into areas of relatively high salinity
- Diet and movements of pikeperch (Sander lucioperca) in a large oligotrophic lake with an exceptionally high pikeperch yield
- Let’s us go sharpshooting
Seotud lood
Enimloetud
Nipid ja nõksud
Lisatud fotod, püügisituatsioonide kirjeldused ja taktikasoovitused
Viimased lood
Eesti ja Läti teadlased katsetavad Liivi lahel mehitamata uurimisalust, mis võib muuta kalavarude seire odavamaks, vaiksemaks ja paindlikumaks
Kalakohad
Tillukesed võdikud võimaldavad lisaks röövkaladele püüda ka lepiskalu
Seadus
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele