Kas kalavarude seire tulevik sõidab merel ilma kaptenita?

Liivi lahel katsetavad Eesti ja Läti teadlased kalavarude seireks mehitamata uurimisalust, mis liigub merel ilma meeskonnata ja kogub kalaparvede kohta akustilisi andmeid. Väike alus võib tulevikus täiendada suuri uurimislaevu ning aidata kaluritel kala otsimisele kuluvat aega kokku hoida.

Kalur tahab teada, kus kala liigub. Teadlane tahab teada, kui palju kala meres on, kuidas varu muutub ja kas püügikoormus on jätkusuutlik. Otsustajal on omakorda vaja piisavalt täpset teadmist, et püügivõimalused ei põhineks oletustel. Kõigil kolmel on seega üks ühine vajadus: võimalikult hea pilt sellest, mis toimub veepinna all.

Liivi lahel püütakse sellele vajadusele vastata AUTOFISHi projektis, kus Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut ja Läti teadusinstituut BIOR arendavad ning katsetavad mehitamata uurimisalust ehk USV-d. Eesmärk ei ole ehitada lihtsalt põnevat mererobotit, vaid uurida, kas selline alus võiks täiendada seniseid kalavarude seiremeetodeid ja tulevikus aidata ka kutselistel kaluritel kala otsimisele kuluvat aega ja kütusekulu vähendada.

Projekti kahe välihooaja jooksul viidi läbi mitu sonaripõhist pilootuuringut. Ühised uuringuperioodid kestsid mõlemal hooajal kümme päeva ning tööd tegid Eesti ja Läti teadlased ühiselt. Tavapärase akustilise traaluuringu kõrval koguti andmeid USV abil, et hiljem võrrelda platvorme ja uuringukorralduse variante. Katsetes pöörati tähelepanu ka madalatele aladele ja öistele mõõtmistele. Öine katse tehti samal ajal kombineeritud akustilise traaluuringuga, mis võimaldab võrrelda päevaseid ja öiseid andmeid ning hinnata, kuidas mõjutab uuringu kellaaeg saadavat pilti kalade paiknemisest.

Praeguseks on projekt jõudnud etappi, kus kõige tähtsam töö toimub suures osas arvutis. Teadlased ühendavad eri uuringute andmestikke, võrdlevad statistilisi meetodeid ja hindavad, kuidas 2024. aasta tulemuste põhjal muudetud uuringudisain töötas 2025. aasta välitöödel. Seega ei ole veel aus öelda, et USV sobivus regulaarseks kalavarude hindamiseks on lõplikult tõestatud. Küll aga on olemas piisavalt ulatuslik andmestik, et seda küsimust teaduslikult hinnata. Lõplikud järeldused ja soovitused valmivad projekti järgmistes etappides.

Kalaparv ei ole merepõhja külge kinnitatud objekt. Kala liigub, reageerib valgusele, temperatuurile, toidule, röövloomadele, laevadele jm keskkonnatingimustele. Päeval võib parv olla tihedam või paikneda sügavamal, öösel hajuda või tõusta teise veekihti. See tähendab, et sama piirkonna mõõtmine erineval kellaajal võib anda erineva tulemuse. Erinevus ei pruugi olla mõõtmisviga, vaid kala tegelik käitumine. Kalavaru hindamise seisukohalt tekib seetõttu oluline küsimus: millal annab uuring kõige võrreldavama ja usaldusväärsema pildi? Kui uuringu ajastus mõjutab tulemust, peab teadma, milline osa erinevusest tuleneb varu muutumisest ja milline kala ööpäevasest käitumisest.

Mehitamata aluse eelis võib siin olla paindlikkus. Kui iga lisatund merel ei nõua suure uurimislaeva ja kogu selle meeskonna tööd, on lihtsam mõõta sama piirkonda mitu korda või jätkata uuringut öösel. AUTOFISHi päevaste ja öiste katsete eesmärk ongi anda sellele võimalusele arvuline hinnang, mitte piirduda tehnoloogilise oletusega.’

Kutselise kalapüügi vaatest on USV kõige otsesem võimalik kasu kala otsimisele kuluva sõiduaja vähendamine. Kui väiksem ja säästlikum alus leiaks püügiks sobiva kalakoondise enne suure traaleri teele asumist, võiks see tähendada vähem kütust, väiksemat ajakulu ja väiksemat müra meres.

Projekti algses plaanis hinnati, et uurimis- ja kalalaevad võivad kulutada kala otsimisele sõltuvalt tingimustest olulise osa tööajast. Taotluses esitatud esialgse hinnangu järgi võiks USV kasutamine just otsingufaasis vähendada fossiilkütuse kasutamist väga suurel määral, kuid see oli projekti alustamisel püstitatud hinnang, mitte veel katsetega kinnitatud lõpptulemus.

Siin on projekt toonud esile ka ühe huvitava ja väga praktilise õppetunni – tehniline võimalus ei tähenda automaatselt, et selle järele on just praegu turul suur vajadus. Viimase aruande põhjal on suur osa kogu Läänemere räime ja kilu varudest viimastel aastatel paiknenud suhteliselt lähedal Eesti rannikule ja seega ka praegustele kalasadamatele. Sellises olukorras ei pea kalalaevad parvede leidmiseks tegema väga pikki otsingusõite ning eraldi autonoomsesse otsingualusesse investeerimise majanduslik kasu võib olla piiratud. Projekti meeskond peab sellist jaotust võimalikuks ajutiseks nähtuseks, kuid tulevast paiknemist ei saa ette ennustada.

Kaluri seisukohalt on see aus ja vajalik järeldus. Uus seade tasub kasutusele võtta siis, kui see lahendab reaalse probleemi ja säästab rohkem, kui maksab selle soetamine, hooldamine ja kasutamine. Samas võib tehnoloogia väärtus kasvada kiiresti, kui kalade paiknemine muutub, kütuse hind tõuseb või püügipiirkondi hakkavad mõjutama näiteks meretuulepargid jt merekasutused. Sellisel juhul võivad paremad ja sagedasemad levikuandmed olla vajalikud nii kalapüügi kavandamiseks kui ka merealade keskkonnamõju hindamiseks.

USV keskkonnakasu ei piirdu üksnes väiksema kütusekuluga. Väike elektrilise jõuülekandega või hübriidlahendust kasutav alus võib olla suurest laevast vaiksem ning see võib olla oluline ka mõõtetulemuste seisukohalt. Laevamüra võib kalade käitumist mõjutada, mistõttu tekib küsimus, kas mõõtevahend ise muudab seda, mida ta mõõta püüab. Kui kala eemaldub mürarikkast alusest või muudab oma paiknemist, võib osa parvest jääda valesti hinnatuks.

Väikese ja vaiksema platvormi kasutamine võib seda häiringut vähendada, kuigi ka selle eelise ulatus tuleb katsetega kindlaks määrata. Projekti eesmärk ongi hinnata USV-d mitte ainult odavama aluse, vaid võimaliku metoodilise täiendusena, mis võiks muuta uuringuid paindlikumaks ja mõnel juhul ka representatiivsemaks.

Lisaks tähendab mehitamata alus seda, et inimest ei pea saatma pardal igale mõõtetrassile. See ei kõrvalda meretöö riske täielikult, sest alust tuleb käitada, valvata, merre lasta ja vajaduse korral päästa, kuid võib vähendada inimeste viibimist väikestel alustel keerulistes oludes.

Kalavarude teaduslik hinnang võib tunduda kalurile kauge protsessina seni, kuni selle tulemus jõuab püügikvooti. Kvoodi taga oleva numbri kujunemine algab merel tehtud mõõtmisest. Kui uuringute ruumiline katvus on vähene või nende ajastus ei sobi hästi kala käitumisega, kasvab hinnangu ebakindlus. Kui eri aastate tulemused kõiguvad osaliselt metoodilistel põhjustel, võivad kõikuda ka varuhinnangud ja püügivõimalused. AUTOFISHi projekti vajadusena tuuaksegi esile Liivi lahe pelaagiliste kalavarude hinnangute kõikumine ning vajadus parandada akustiliste uuringute ajastust ja katvust.

Odavam mõõteplatvorm ei tähenda seega ainult kokkuhoidu teadusasutuse eelarves. Kui sama raha eest saab merd mõõta sagedamini, tihedamalt või pikema aja jooksul, suureneb teadusliku info hulk. Paremad lähteandmed toetavad omakorda stabiilsemaid ja põhjendatumaid majandamisotsuseid. See ei tähenda siiski, et rohkem mõõtmisi lahendaks kõik kalavarude hindamise probleemid. Meres toimuvad muutused võivadki olla kiired ja suured. Siiski aitab parem andmestik eristada tegelikku muutust sellest, mis võib tuleneda uuringu ajastusest, ruumilisest katvusest või kasutatud platvormist.

Autonoomne alus võib läbi viia mõõtmisi, kuid ta ei otsusta, milline peaks olema püügikvoot. Ta ei asenda teadlast, kes peab sonaripildi siduma bioloogiliste proovidega, hindama andmete kvaliteeti, analüüsima ebakindlust ja võrdlema tulemusi varasemate aastatega. Samuti ei asenda USV kaluri kogemust – kalur loeb merd, ilma, hoovust ja kala käitumist viisil, mida ükski automaatne süsteem tervikuna ei korda. Küll aga võiks USV olla uus tööriist nende teadmiste vahel. Teadlase jaoks on see platvorm, millega koguda rohkem või paindlikumalt andmeid, kaluri jaoks võiks olla aga luuraja, mis aitab enne suure laeva teele saatmist hinnata, kas valitud piirkonnas üldse on kala. Otsustaja jaoks võib see tähendada tihedamat infovoogu mere seisundi kohta. Alles pärast põhjalikku analüüsi saab vastata põhiküsimustele: milliseid töid võib USV usaldusväärselt teha, millal on vaja suurt uurimislaeva, kui suur on tegelik kokkuhoid ja kas lahendus on ka kalurile mõistlik.

Kõige tõenäolisem tulevikupilt ei ole meri, kus suuri uurimislaevu enam pole ja kogu töö teevad robotid. Pigem hakkavad erinevad platvormid töötama koos. Suur uurimislaev võtab merest bioloogilised proovid ja teostab keerukamad mõõtmised. Mehitamata alus katab täiendavaid transekte, kontrollib madalamaid alasid või jätkab mõõtmist ajal, mil suure laeva kasutamine oleks liiga kallis. Kalurid annavad püükidest ja kalade paiknemisest praktilist teavet. Teadlased ühendavad need andmed tervikuks.

Sellise süsteemi suurim väärtus ei pruugi olla üks kiire kokkuhoid. Olulisem võib olla võimalus vaadata merre sagedamini ja märgata muutusi varem. Kalavarude majandamisel ei saa otsuseid teha üksnes selle järgi, kus oli kala eile – vaja on mõista, kuidas muutub kogu varu. Kui väike mehitamata alus aitab seda pilti muuta tihedamaks, täpsemaks ja keskkonnasäästlikumaks, on ta merel palju enamat kui tehnoloogiline mänguasi. Ta on uus silmapaar vee kohal, mis aitab paremini näha vee alla.