Kas Eestisse planeeritavate avamere tuuleparkide töömüra häiriks rahvuskala räime?
Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi kalateadlased uurisid aastatel 2023–2025, kuidas mõjutaks Eesti rannikumerre planeeritavate avamere tuuleparkide töömüra meie pelaagilisi merekalu, eeskätt räime.
Avamere tuulepargid on vastuoluline teema
Avamere tuulepargid on Läänemere tulevikust rääkides üks vastuolulisemaid teemasid. Elektrienergiat on meil kõigil vaja ning tuul (eriti meretuul) on paljude arvates selle tootmiseks üks odavaimaid ja keskkonnasõbralikumaid võimalusi. Kuigi avamere tuuleparkide puhul ei pea me muretsema selle vahetus läheduses elavate inimeste heaolu pärast (Eestis peavad avamere tuugenid olema vähemalt 11 km kaldast), ajavad meres omi asju teiste hulgas ka kalad ning neid püüda soovivad inimesed. Kuna inimloomuses on suhtuda kõike uude skeptiliselt ning avamere tuuleparkide keskkonnamõjude kohta on ka tegelikult üpriski vähe teada, siis on eeskätt kutselistel kaluritel tekkinud õigustatud küsimus – kas töötavate tuulikute müra peletab kalad eemale või mõjutab kalade asurkondi nii, et kalasaagid vähenevad?
Avamere tuulepargid on suhteliselt uued mereinfrastruktuuri osad, kuigi esimesed 11 avamere tuugenit koguvõimsusega 5 MW paigaldati Taani rannikuvetesse juba 1991. aastal. Praeguseks hetkeks on maailmas töötamas ca 85,2 GW jagu avamere tuulikuid ja ca 27,3 GW on hetkel ehitusfaasis1. Hinnanguliselt ulatub 2030. aastaks avamere tuuleparkide koguvõimsus maailmas juba 244 GW vaatamata sellele, et debatt nende majandusliku otstarbekuse jms üle on jätkuvalt käimas.
Debatt avamere tuuleparkide keskkonnamõju üle on samuti jätkuvalt käimas, ehkki see on jäänud avamere tuuleparkide majandusliku otstarbekuse debati varju. Kuigi erinevaid keskkonnamõjude uuringuid ja seireid on maailmas läbi viidud suhteliselt palju, on enamik loodusteadlasi seisukohal, et avamere tuuleparkide keskkonnamõjude, sealhulgas kumulatiivsete mõjude kohta on jätkuvalt ebapiisavalt andmeid 2,3,4.
Avamere tuuleparkide keskkonnamõjude kontekstis on enim uuritud mõjusid mereimetajatele ja lindudele2,5. Kaladele on – vähemalt seni – pööratud vähem tähelepanu, ehkki just kalad on see loomarühm, kelle varusid inimene enim ekspluateerib. Kuigi erinevaid kalade arvukuse seirel põhinevaid avamere tuuleparkide mõju uuringuid enne ja pärast ehitust on mujal suhteliselt palju tehtud2,4, siis tuulikute ehitus- ja töömüra ning kaablitest emiteeruvate elektromagnetväljade mõjude uuringuid, mis on tehniliselt keerukad ja kallid, on läbi viidud väga vähe.
Eestis on seoses kalade ja avamere tuuleparkide planeerimisega enim räägitud tuulikute töömüra mõjust töönduslikult olulistele kalaliikidele, eeskätt räimele (lad Clupea harengus membras), kes on atlandi heeringa (Clupea harengus) Läänemeres elav alamliik. Räim, Eesti rahvuskala, on oluline tuluallikas kutselisele kalurkonnale ning moodustab olulise osa riigi majandusest. Samas on atlandi heeringa näitel teada, et heeringalised on üks parima kuulmisega kalarühm6. Seega on tõenäoline, et kui avamere tuuleparkidega seotud müra kalu mõjutab, on see mõju esimesena näha räimel, kelle kuulmise sagedusvahemik (Hz) ja tundlikkus (dB) on tõenäoliselt sarnased atlandi heeringale.
Eesti merealale pole veel ühtegi meretuugenit paigaldatud. Seega pole hetkel võimalik uurida üksiku tuugeni ja terve tuulepargi mõju olemasolevas tuulepargis. Töötava tuugeni poolt tekitatud heliga sarnast madalsageduslikku heli on aga võimalik tekitada spetsiaalse kõrgtehnoloogilise veealuse kõlariga ning selle mõju veeorganismidele uurida. Selline on olnud praktika ka teistes teadustöödes, kus eesmärk on olnud uurida erinevat tüüpi müraallikate mõju kaladele. Käesoleva uuringu eesmärgiks oli uurida kunstlikult tekitatud, kuid siiski avamere tuuliku töömüraga sarnase heli mõju räimele.
Siinkohal väike vahelepõige – kuna nii maismaa kui ka avamere tuuleparkide kontekstis räägitakse palju ka infrahelist, on paslik siinkohal ka seda põgusalt käsitleda.
Jutuks olevas uuringus kasutasime heli sagedusega 100 ja 500 Hz ning tugevusega kuni 165–169 dB, uurimaks suurte avamere tuulikute (15–20 MW) poolt tekitatava töömüra võimaliku mõju räimeparvedele. Infraheli (alla 20 Hz) me ei kasutanud, sest sellel on teadaolevalt kalu peletav mõju vaid väga kõrgetel helitugevustel ning sedagi ainult heli lähiväljas (s.t väga lähedal heliallikale). Näiteks on tugevat infraheli kasutatud kalade eemale juhtimiseks (peletamiseks) hüdroelektrijaama turbiinidest. Lisaks kuna infraheli lainepikkus on pikk ja selles sisalduv energia madal, siis infraheli lained alla 20 m sügavuses vees ei levigi.
Mida ja kuidas uuriti ning mis olid tulemused?
Uuring keskendus kolmele räime elutsükli seisukohalt kriitilisele etapile:
1) kuderänne avamerest rannikul asuvatele koelmutele;
2) kudemine madalas rannikuvees;
3) toitumine avamerel.
Lisaks uuriti n-ö lähivaadet võimaldanud sumbakatsete abil, millisel helirõhutasemel hakkab räim mürale käitumuslikult reageerima. See on oluline, katseliselt saadud fundamentaalne teadmine, mis võimaldab tulevikus erinevate müraallikate mõju statistilise mudelite ja muude sisendandmete abil ennustada.
Kuderänne: kas kuderändel olev räim keerab tuulikuga kohtudes otsa ringi?
Kuderändel olevad räimeparved läbivad (eelkõige) madalas rannikumeres asuvatele koelmutele jõudmiseks kümneid kilomeetreid. Osades piirkondades võivad räime kuderänded olla isegi üle 100 km pikad. Nii pikal teekonnal on paratamatu, et ühel hetkel põrkuvad räimeparved ühe või mitme Eesti rannikumerre planeeritava avamere tuulepargiga. Eriti kriitiliseks võib see osutuda geograafilistes pudelikaelades (näiteks Kihnu ja Häädemeeste vaheline ala), kus kaladel pole väga palju ruumi tuulepargist aupaklikku vahemaad hoides mööda ujuda.
Uuringu tulemused näitasid aga üsna selgelt, et tuuliku töömüraga sarnane pidev heli ei mõjuta kuderändel olevate räimede käitumist. Räimeparved ei vältinud ca 16 km2 suurusega uuringuala – suuremaid räimeparvi leidus katsete jooksul üle kogu ala, mis tõenäoliselt tähendas seda, et parved lihtsalt liikusid uuringualalt läbi. Samuti ei tuvastanud me müraallika vahetus läheduses statistiliselt olulist räime arvukuse vähenemist (tulemus, mis ilmnes toitumisala uuringus, vt allpool).
Teaduskirjandusest on teada, et kuderändel olevad kalad on üldjuhul tundlikumad erinevate keskkonnategurite suhtes võrreldes kudealale jõudnud või juba kudevate kaladega. Samas on veealuse müra mõjude kohta rändavatele kaladele suhteliselt vähe teada ning enamik (vähestest) teadustöödest keskendub siirdekaladele6. Võimalik on, et meres elavad masskalaliigid nagu räim ei ole oma kuderändel üksikust pidevmüra allikast nii häiritud, kuna selle mõjuala on piisavalt väike ja kiiresti mööduv. Nii näiteks eeldame vaikimisi ju seda, et suurte kaubalaevade müra, mis on sarnane tuulikute müraga, ei mõjuta negatiivselt mereorganisme, kuigi reaalseid teadmisi meil sellest just väga palju ei ole. Ainukeseks (oluliseks!) erinevuseks on siin see, et laevad tulevad ja lähevad, tuulepargid on aga ühe koha peal ning enamuse ajast teevad ka mingisugust müra.
Kudemine: kas koelmutele jõudnud räim väldib tuulikumüra tingimustes kudeala?
Enamik kevadkudu räime koelmuid asuvad 3–8 m sügavuses vees rannikualadel, kuhu avamere tuuleparke Eestis ei rajata. Kuid ka avamerel leidub madalikke, kus võivad asuda eelkõige sügiskudu räime koelmud. Sügiskudu räim on aga tänaseks muutunud suhteliselt haruldaseks, moodustades hinnanguliselt ainult ca 5% räimesaakidest.
Pärnu lahe räimekoelmutel läbiviidud uuringud näitasid, et räimed ei väldi koelmualasid pideva madalsagedusliku müra tingimustes. Ka vahetult müraallika lähedusse püügile asetatud nakkevõrgus oli enamasti arvukalt räime. Müra mõju puudumine võib viidata ka mujal täheldatud asjaolule, et kudemisega ametis olevad kalad ongi ümbritseva suhtes ükskõiksemad ning ei lase end ümbritsevast niivõrd häirida. Ka varem on Läänemeres juba olemasolevates avamere tuuleparkides tabatud jooksva marjaga räimesid (kuigi tuulikute nimivõimsused ja seega müratugevused olid seal väikesed).
Samas oli meritindi puhul müra mõju statistiliselt oluline. Seda võis põhjustada asjaolu, et tegemist oli koelmule siirduvate või sealt naasvate kaladega, kes võisid olla müra suhtes tundlikumad. Nimelt arvatakse meritindi puhul, et kõik või suur enamus looduslikest koelmutes asub Pärnu jões. Samas peaks meritint kõigi eelduste kohaselt (eelkõige taksonoomia järgi otsustades) olema kehvema kuulmisega kui räim, kuid reaalselt audiogrammid meritindi või tema sugulasliikide kohta puuduvad. Seda, kuidas avamerel asuvate tuuleparkide müra võiks meritindi avamerelist kuderännet mõjutada, käesolevas töös ei uuritud.
Toitumine: kas tuulikumüra ajab räimed toitumisalalt ära?
Räimed toituvad intensiivselt varakevadest kuni hilissügiseni ning vähendavad toitumisintensiivsust ainult talvekuudel (detsember kuni veebruar) ja kudeperioodil (aprill kuni juuni). Eriti olulised toitumisperioodid on hilissügis, kui kalad koguvad energiavarusid talvitumiseks, ning varakevad, kui kalad taastavad energiavarusid talvitumisest. Need perioodid langevad kokku ka kõige soodsamate tuuleoludega tuuleenergia tootmiseks, mis tähendab, et tuulikud tekitavad tugevamat müra (mida aitab mingil määral leevendada loodusliku ümbrusmüra kõrgem tase suurema lainetuse tõttu) ja tuulevaikseid perioode on väga vähe.
Olemasolevate teadmiste kohaselt on räime toitumisalade asukohad Liivi lahes aastasiseselt väga dünaamilised7, sõltudes tõenäoliselt suuresti toitumistingimustest (zooplanktoni ruumilise leviku dünaamika ja arvukus). Seega tinglikult võib kogu Eesti rannikumerd pidada räimele sobilikuks toitumisalaks, kuid tõenäoliselt esinevad ka nn kuumad kohad, kus toitumistingimused on alati või enamasti head sõltumata aastast (nt Hiiumaa madalike vahelised süvikud).
Käesoleva uuringu põhjal saab öelda, et 100 Hz müra tugevusega alates 117–127 dB re 1 μPa mõjutas statistiliselt oluliselt räime arvukust uuringualal. Mõju räime arvukusele esines sõltuvalt katsepäevast ja müra allikatugevusest hinnanguliselt kuni 300–800 m raadiuses müraallikast. Samas ei olnud see mõju nii tugev, et kõiki kalu tuvastatud mõju piirkonnast eemale peletada (arvukus lihtsalt vähenes). Nimetatud mõjualast eemal statistiliselt olulist mõju räime arvukusele aga ei tuvastatud.
Kokkuvõte ja järeldused
Üle kolme aasta kestnud uuringu tulemused võib kokku võtta järgnevalt. Kuderändel olevale ja kudevale räimele ühe 15–20 MW tuulikuga võrdväärne müra olulist käitumuslikku mõju ei avaldanud. Statistiliselt oluline negatiivne mõju esines räime toitumisala katsetes, kus tuvastasime räime arvukuse languse (mitte aga räime täieliku kadumise!) kuni ca 300–800 m kaugusel müraallikast. Selle bioloogilist mõju on hetkel raske ennustada, kuna see sõltub väga paljudest teguritest. Siiski saab hetke parimat teadmist kokkuvõttes vast öelda, et ei midagi väga hullu, eriti kui asja (tuuleparke) mõõdukalt teeme!
Aga nagu teadustöös ikka, tekib mõnedele küsimustele vastust leides samal ajal mitu uut küsimust. Käesoleva uuringu kontekstis oli üheks selliseks küsimuseks järgnev – millised oleks läbiviidud uuringute tulemused siis, kui heliallikaid oleks olnud rohkem kui üks, nagu päris tuulepargis ka on? Kindel on see, et müra iseloom (sagedusspekter ja tugevus) ei muutu ega kumuleeru füüsikaliselt. Teadmata on aga müra ruumiline kumulatiivne mõju, s.t kuidas mõjutab suure mereala ühtlaselt ära kattev terve tuulepargi müra kalade reageeringut. Üks müraallikas on ehk talutav, sest see on ligikaudu võrdne ühe mööduva kaubalaevaga ja laevanduse mõju kaladele me ju bioloogiliselt oluliseks ei pea (kuigi teadmisi on siingi vähe). Kalade arvukuse seired Lääne-Euroopa olemasolevates avamere tuuleparkides olulisi kalade arvukusi muutusi pole tuvastanud (pigem isegi osade liikide puhul arvukused kasvavad), kuid spetsiaalseid müra mõju-uuringuid pole ka läbi viidud. Rääkimata siis sellest, et olemasolevad tuulepargid koosnevad üldjuhul <5–7 MW nimivõimusega tuulikutest, tulevikus on need aga juba 15–20 MW. Ka müraga harjumine on üks oluline aspekt, mida tuleb avamere tuuleparkide mõjude käsitlemisel arvestada – käesolevas uuringus andsime sellesse teadmisesse oma tugeva panuse ja viisime läbi seni pikimad pidevmüra katsed kaladega üldse.
Arvestades uuringu tulemusi ja üldisi hetke parimaid teadmisi avamere tuuleparkide võimalikest mõjudest, tuleks Eestis siiski lähtuda ettevaatusprintsiibist ja vältida suure mereala (nt kõikide arendusalade realiseerumine Liivi lahes) ja nn pudelikaelade (nt Kihnu saare ümbruse ning Kihnu ja Häädemeeste–Ikla vahelise mereala) lausalist hoonestamist tuulikutega. Soovituslikult võiks ühes piirkonnas (nt Liivi laht) kõigepealt valmida vaid üks tuulepark, mille mõju kaladele oleks võimalik reaalselt hinnata kogu tuulepargi ulatuses. Vastavalt sellise uuringu tulemustele tuleks kujundada edasine plaan teiste töös olevate arendusaladega. Kõikide arendusalade paralleelne arendamine eesmärgiga need kõik enam-vähem üheaegselt ehitusfaasi viia ei ole kalastiku ja kalandusliku mõju mõttes hetkel soovituslik.
Viidatud allikad
2 Thomsen, F. jt. 2021. Addressing underwater noise in Europe: Current state of knowledge and future priorities. https://www.marineboard.eu/publications/addressing-underwater-noise-europe-current-state-knowledge-and-future-priorities
3 Popper, A. N. jt. 2022. Offshore wind energy development: Research priorities for sound and vibration effects on fishes and aquatic invertebrates. The Journal of the Acoustical Society of America 151: 205–215.
4 Gill, A. B. jt. 2025. Limited Evidence Base for Determining Impacts (Or Not) of Offshore Wind Energy Developments on Commercial Fisheries Species. Fish and Fisheries 26: 155–170.
5 Dierschke, V. jt. 2016. Seabirds and offshore wind farms in European waters: Avoidance and attraction. Biological Conservation 202: 59–68.
6 Popper, A. N. & Hawkins, A.D. 2019. An overview of fish bioacoustics and the impacts of anthropogenic sounds on fishes. Journal of Fish Biology 94: 692–713.
7 TÜ EMI. 2023. Liivi lahe akustikaseire GRAHS ajastuse sobivuse uuring. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut. Töövõtulepingu nr 4-1/22/46_18.04.2022 aruanne.
Seotud lood
TÜ Eesti Mereinstituudi kalateadlased ootavad uuringus osalema ka harrastuskalastajaid
Enimloetud
Nipid ja nõksud
Viimased lood
Kalakohad
Meelitame passiivse kala lanti võtma
Seadus
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele