Kalaradar, 31. nädal: Pärnu kohad ja ahvenad, Väinamere haugid, Võrtsjärve kohad, Peipsi ahvenad ja Viljandi linaskid

Nöör on üks neist varustuse osadest, mida spinningumees tunnetab sõna otseses mõttes igal viskel. Selle kaudu jõuab sinuni põhjakontakt, ettevaatlik võtt ja landi töö ning sageli sõltub just sellest, kui hästi õnnestub kala leida ja „realiseerida“.

Kulutame ridva, rulli, nööri ja landi valikule tunde, kuid mõnemillimeetrine metallist, lanti ja liidrit ühendav detail jääb enamasti tähelepanuta. Samas, kui tuletada näiteks meelde kunagisi kalale.ee foorumeid või vaadata teiste riikide kalameeste vestlusi, siis on näha, et on tuliseid pöörlaga landilõksu pooldajaid ning ka neid, kes pöörlat mitte kunagi ei kasuta. Kumbal on õigus?

Meriforell teeb jõulise sööstu avamere suunas, haug raputab oma hambulist pead ning ujub vaikselt eemale, suur koha kaob pärast mõnesekundilist puhkepausi aeglaselt sügavusse. Kalamees istub paadis, meenutab äsjast võitlust, hingab korraks sügavalt sisse ja on endaga rahul. Kõik läks hästi – kala ujus ju minema. Aga kas ta jäi ellu?

Allolev kirjatükk ei uhkusta hiiglaslike saakide ega udupeene varustuse kirjeldamisega. Selle asemel räägib artikkel ühest ütlemata mõnusast ja tehniliselt nõudlikust, rohkelt emotsioone pakkuvast ja inimtühjast püügipaigast, Põltsamaa jõe keskjooksust.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.