Meriforellipüük Sven Laaneti moodi: vali õige koht ja lase kalal tulla

Seda lugu ajendas uurima ja teemast kirjutama isiklik kogemus. 2026. aasta märtsi keskel, ühel esimesel soojal kevadõhtul, püüdsin Lohusalu lähedal kahlamispükstega meriforelli. Loojangule eelnenud tunni jooksul sain lühikese ajaga, ühes ja samast kohast, ühe mõõdus ja neli alamõõdulist merikat. Võtte oli veel kümmekond. Minu kaaslane sai samal ajal ühe mõõduka ning kaks alamõõdulist kala.

Taanlased ja eriti sakslased on suured meriforelli sbirolino- ehk mullujukipüügi fännid. Selles loos anname ülevaate, kuidas täpselt sakslased-taanlased sbiroga merehõbedat taga ajavad.

Meriforellipüüki peetakse sageli kalastusmaailma üheks keerulisemaks. Kala ei seisa paigal, meri muutub iga päev ja edu ei sõltu ainult õigest landist või heast õnnest. Mõni püüdja käib kümneid kordi enne esimest hõbedast kala, teine leiab süsteemi, mis hakkab tööle.

Varakevadine püük külmas vees ei erine palju talvisest püügist. Põhihooajal, mil veetemperatuur on 6–10 kraadi, tasub taktikat muuta. Hiliskevadine hooaeg, kui tuulehaug merikakütte kimbutab, on jällegi omamoodi.

Kas kalapüük võib olla midagi palju enamat kui lihtne kalalkäik? Uus luksus on see, kui keegi teine teeb keerulise osa sinu eest ära.