Koha lööb lanti, aga ära ei võta. Mida teha, et kontaktid paremini ära realiseerida?

Teooriaga, et kohad on võimelised eristama inimsilmale nähtamatut ultravioleti spektriosa, on küllap kursis iga spinningumees, kes kohapüügiga tõsisemalt tegelenud. Üks ootamatu ja üllatav avastus, mis järgi mõtlema hakates polegi nii ootamatu ega üllatav, näib seda kinnitavat.

Dropshot on oskuslikul kasutamisel koha püüdmiseks efektiivne rakendus.

Sügisel võib jõe ääres kohata igasuguse varustuse ja teadmistepagasiga kalamehi, kes enda sõnul kõik koha peal väljas. Nende seas on kogenud kohapüüdjaid, kes suudavad kala saada ka sealt, kus ülejäänud seltskond mitu tundi ainsagi võtuta on pildunud, aga ka niisuguse varustuse ja püügitehnikaga spinningumehi, kellele on piltlikult öeldes punase värviga mütsi peale kirjutatud, et mina küll koha ei saa. Miks osa kalastajatest ilma kohata jääb? Mida nad valesti teevad? Kalastaja käis neile ja paljudele teistele küsimustele vastuseid otsimas päris kaugel, mitmesaja kilomeetri taga Soome lääneranniku jõgedel. Lugu ilmus esmakordselt Kalastajas nr 58.

Erkki „Priimus“ Juronen on mees, keda kõik Tartu kohapüüdjad – ja mitte ainult nemad – nime- ja nägupidi tunnevad. Erkki on üks Tartu kohakunnidest, kel eriline oskus ja anne saada Emajõest kala kätte ka siis, kui kõik teised jõe ääres nullitavad. Tartus Tähe tänava Akordi poes olen kuulnud lausa öeldavat, et enne pole lihtsurelikel üldse mõtet jõe äärde pilduma minna, kui Erkki esimesed kohad kätte on saanud. Kas edu saladus võib peituda lantides? Millega Meister püüab? Kalastaja uuris järele.

Kas kalapüük võib olla midagi palju enamat kui lihtne kalalkäik? Uus luksus on see, kui keegi teine teeb keerulise osa sinu eest ära.