Ahven kivide ja rohtude vahel: kuidas jigitada nii, et lant vähem kinni jääks?
Kivine kaldarant või tihedad veetaimede puhmad on head ahvenakohad, kuid jigiga püüdes kipub lant seal alatasa kinni jääma. Kui tõstad selle liiga vara kõrgemale, jääb parim püügiala suure tõenäosusega läbi püüdmata. Tuntud Saksa ahvenapüüdja Johannes Dietel soovitab elegantset ja lihtsat lahendust: tõsta lant põhjast vaid veidi kõrgemale ning jätka aeglast kerimist ja anna landile mäng pisikeste ridvatipu võngetega. Nii saad ahvenat püüda otse varjepaiga kohal.
Loe AI kokkuvõtet
Johannes Dietel soovitab ahvenat kivide ja veetaimede kohal püüda nii, et jigipea ei puudutaks põhja: lant tuleb hoida napilt takistuste kohal, kerida aeglaselt ja anda ridvatipuga õrna mängu. Nii saab läbi püüda parimad varjepaigad ilma pidevate kinnijäämisteta. Dietel kasutas selleks kerget, 1–5 grammi jigipead ja mudilaimitatsiooni ning rõhutas, et võtud võivad olla väga märkamatud, mistõttu on eriti tähtis terav konks.
Saksamaa tuntud kalastusfoorumi Barsch-Alarm (eesti k Ahvenahoiatus) eestvedaja Johannes Dietel katsetas seda võtet ühel jõel, mille kaldad olid jõevoolu vastu kindlustatud suurte kividega. Kivid pakkusid ahvenatele häid varjepaiku, kuid nende vahele vajunud jigipea jäi tihti kinni.
Dietel oli parajasti vaimustunud mid strolling’ust ehk landi aeglasest, väikeste ridvatipuliigutustega mängitamisest keskvees. Sellest sündis mõte kasutada samalaadset võtet ka sügavamal, põhjakivide kohal: hoida peibutist põhjast napilt kõrgemal ning juhtida see kalani, et ahven jõuaks seda haarata veel vahetult enne kallast.
Muuda mängu enne paidupaigani jõudmist
Kiviste põhjastruktuuride kohal on lihtne sattuda kahe halva valiku vahele. Kui lased jigil kivide vahele vajuda, jääb see kinni. Kui kerid landi takistuste kartuses kiiresti välja, jätad läbi püüdmata kohad, kus ahven võib parajasti saaki varitseda. Dieteli lahendus tähendab aga sisuliselt seda, et ühe heite jooksul kasutab ta kaht mängitamisviisi.
Kaldast kaugemal püüab ta tavaliselt: laseb landil põhja vajuda ning kerib rakendust lühikeste hüpetega. Kivisele kaldavööndile või muule takistusele lähenedes tõstab ta peibutise aga nii palju kõrgemale, et see enam põhjastruktuure ei puudutaks. Seejärel jätkab ta väga aeglast kerimist, andes landile mängu ridvatipuga väikesi nõkse tehes. Nii liigub lant kivide kohal ja ei kuku nende vahele.
Sellist põhja lähedal kasutatavat mängitamisviisi nimetatakse inglise keeles bottom strolling’uks, eesti keeles võiks see kõlada umbes kui „põhja lähedal lonkimine“ või „põhja kohal jalutamine“. Põhimõte on lihtne: lant liigub aeglaselt ja enam-vähem rõhtsalt takistuste kohal ning ridvatipp annab sellele õrna mängu.
Sama võte aitab taimestiku kohal
Pärast edukat püüki kivise kalda ääres proovis Dietel sama lahendust kajakist, kalastades tugevalt veetaimedesse kasvanud järvel. Seal oli mure teistsugune: põhja vajudes korjas avatud konksuga jigipea enda külge veetaimi, nii et ahvenad nägid isuäratava peibutise asemel vetikapundart.
Säärastes paikades püüdes on esmalt vaja hinnata, kui kõrgele taimestik ulatub. Seejärel tuleb valida landi liikumissügavus nii, et peibutis ujuks napilt taimelatvade kohal. Edasi käib püük samamoodi nagu kivide kohal: aeglane kerimine ja väikesed liigutused ridvatipuga. Nõnda püsib konks paremini puhas ning ahven saab taimestiku varjust lanti rünnata.
Tagasihoidliku mänguga lant
Dietel kasutas katsetustel mudilaimitatsiooni. See on naturaalne, loomuliku kujuga peibutis, millel puudub klassikalisele päkksaba-võdikule omane jõuline sabamäng. Mõningase mängu annavad silikoonile kolmeosaline sabauim ja külgedel olevad eemaleulatuvad rinnauimed.
Aeglasel kerimisel panevad väikesed ridvatipuliigutused sabauime lainetama, rinnauimed tekitavad aga vees õrnu keeriseid. Lant peaaegu ei liigu küljelt küljele, kulgedes pigem otse. Tundub, et tagasihoidlik liikumine ja loomulik siluett ongi sedalaadi peibutiste tugev külg.
Alusta väiksemast, vajadusel suurenda
Landi suuruse valikul järgib Dietel lihtsat põhimõtet: esmalt tuleb kalad üles leida. Selleks alustab ta enamasti 7 cm pikkuse mudilaimitatsiooniga. Väiksem peibutis sobib nii väiksematele ahvenatele kui ka ettevaatlikumalt toituvatele kaladele.
Kui hakkab tulema järjest väikesi ahvenaid, vahetab ta selle 8,5 cm pikkuse mudeli vastu. Suurem lant ei garanteeri suuremat kala, kuid võib aidata väiksemate ahvenate osakaalu vähendada.
Hetkel kuum
Jigipea peab lubama aeglaselt püüda
Tavalisel jigipüügil valitakse raskuspea sügavuse, voolu, tuule ja vajaliku heitekauguse järgi. Kivide või taimestiku kohal aeglaselt püüdes hakkab aga liigne raskus segama. Raske jigipea vajub kiiresti alla. Selle takistuste kohal hoidmiseks tuleb kerida tempokamalt ning nii ei saa lanti aeglaselt serveerida.
Seetõttu soovitab Dietel kasutada nii kerget jigipead kui võimalik, kuid nii rasket kui vajalik. Tema kirjeldatud püükidel jäid sobivad raskused olenevalt sügavusest ja voolust vahemikku 1–5 grammi.
Lant | Raskuspea | Konksu suurus |
|---|---|---|
| 7 cm | 1,5–3,5 g | 3 või 4 |
| 8,5 cm | 2,5–5 g | 2 kuni 1/0 |
Võtt ei pruugi olla terav löök
Tavalise jigipüügi puhul ootab püüdja sageli selget toksu. Aeglaselt kivide või taimede kohal ujuvat lanti haarates võib ahven rünnata märkamatult. Kerid, annad ridvatipuga väikeseid nõkse ning ühel hetkel lihtsalt tunned, et kala on otsas. Selget lööki ei pruugigi tulla.
Seepärast rõhutab Dietel terava konksu tähtsust: konks peab hästi haakuma ka siis, kui püüdja ei tunne hetke, mil teha haakelöök. Kui ahven konksu otsast pääseb, ei tasu lanti kohe välja kerida, vaid mängitamist jätkata. Ahvenad liiguvad sageli parves ning pääsenud kala järel võib lanti haarata järgmine.
Dieteli sõnul sobib bottom-strollingut teha kerge spinninguga, mille testi ülempiir on 10–15 grammi, ning väikese rulliga.
Seotud lood
- ST
Mida teha ja kuidas käituda, kui paadiga suurel veel hätta jäädakse?
Enimloetud
Nipid ja nõksud
Lisatud fotod, püügisituatsioonide kirjeldused ja taktikasoovitused
Viimased lood
Anna oma hääl ja saad kingituseks Kalastaja tellimuse!
Kalakohad
Seadus
Valgustame tagamaid: kuidas läks nii, et harrastajad said püügikeelu, aga kutselised mitte?
2026. aastal väljastatakse lõhe- ja meriforelli püügiks kalastuskaarte vaid veekogupõhiselt
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele