Rainer Mahl: suur haug ja koha ei käitu nii, nagu kalamees ootab

Varem püüdmata järvel tehtud kolmeaastane katse näitas, et kalad võivad õppida õngesööta vältima nii mõne püügipäeva jooksul kui ka pikemaks ajaks. Eriti kiirelt näisid haugid tundma õppivat erksavärvilisi kummilante. Uuringu tulemus selgitab, miks suure püügikoormusega järv võib osutuda püügi mõttes viletsaks ka siis, kui seal tegelikult on haugi palju.

Igal kevadel, kui avavee hooaeg algab, näeb kalastuspoodides üht ja sama vaatepilti. Keegi keerutab näpu vahel sinise peegelklaasiga prille, teine rohelisi ja kolmas küsib müügikonsultandilt, et millistega kõige paremini vee alla näeb.

Üks tugevam sööst, ritv lööb kaardu ja kettasidur kärisema. Ning hetke pärast pinge kaob. Lipsu otsas ei ole enam kala ega lanti. Alles siis märkab kalamees, et süüdi on kogu varustuse väikseim detail – landilõks.

Kas fluorocarbonist saab teha trossi, mis peab vastu ka korralikule haugile? Saab küll ja selle valmistamine pole mingi raketiteadus. Õigesti valitud fluorocarbon, korralikud hülsid ja paar lihtsat töövõtet annavad lahenduse, mille tugevuses võib elukala väsitamise ajal alati kindel olla. Millist trossi kasutada suurte haugide ja kohade puhul ja millal piisab hoopis peenemast fluorost? Norman Üpraus kirjeldab samm-sammult, kuidas ta endale trosse valmistab.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.