Miks haug enam ei võta? Uuring näitab, et kala õpib lantidest hoiduma, eriti erksavärvilistest

Norman Üpraus ja Tõnu Väät selgitavad, kuidas Pärnu jõel live-anduriga kala leida, lant koha liikumisteele saata ning nähtud reaktsiooni järgi püügivõtteid muuta.

Peipsi on nii suur, et esimest korda selle ääretule veeväljale sattudes võib kalamees nõutult küsida: kuidas siit üldse kala üles leida? Kaldal tundub kõik veel loogiline, aga keset järve pole roostikku, jõekääru ega muud silmaga nähtavat vihjet, mis ahvenate kohalolu reedaks. Ometi on kogenud püüdjatel omad märgid, kohad ja nipid – kivivared, triiv, GPS ja kajakaparved. Järve saladused tuleb lihtsalt samm-sammult enda jaoks lahti harutada.

Oktoobris-novembris ja vahel detsembriski naudib Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlane Laur Tammeorg, kui ilm vähegi lubab, täiel rinnal ahvenapüüki. Tööalaselt peamiselt Peipsi järvistu töönduskalade uurimisega tegelev ning peagi sealsete kohakalade teemal doktoritööd kirjutama hakkav mees on väljaspool tööposti kirglik, ja mis seal salata, osav ahvenakütt. Tammeorg räägib Kalastajale, kuidas täpselt tema hilissügisel triibusid jahib.

Minu jaoks algab n-ö päris meriforellihooaeg oktoobri keskel. Vesi on selleks ajaks jahtunud umbes 8 kraadini ning muutub tasapisi külmemaks. Enamik kudema minevaid, pruunikat värvi forelle toimetab selleks ajaks oma tegemisi jõgedes ning rannikul neid üldiselt enam konksu otsa ei trehva. Meres kohtab vaid ilusaid hõbedasi paksukesi, kes on mingil põhjusel otsustanud kudeaasta vahele jätta.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.