Ka laivimehel on nullipäevi – koha on ekraanil, kuid kuidas ta võtma saada?

Juulikuu lõunatund Emajõel. On üle 20 kraadi sooja ja päike paistab. Tuul on üsna tugev, aga saab püüda. Jigipea puudutab põhjakive, kerkib kahe vändapöördega mõnikümmend sentimeetrit kõrgemale ja vajub uuesti alla. Oled kohakalade passiivsusest juba üsna tüdinenud ja pisut hajevil, aga ühel hetkel ei liigu ridvaots enam päris nii nagu enne. Lööki ei ole, tõmmet samuti mitte. On vaid vaevumärgatav raskusetunne, mis kestab murdosa sekundist. Kui selle hetke ära tabad, siis haagid kala. Kui võimaluse maha magad, kerid välja tühja landi.

Mõnel viimasel aastal laialdaselt levinud live-tehnoloogia on toonud kohapüügis kaasa mõningase revolutsiooni. Selles loos käsitleme viit kohakala käitumisega seotud avastust.

Kui me, kalamehed, räägime Pärnu jõest, jõuab jutt üsna kiiresti lantideni ning kohtadeni, kus suve teises pooles võib külg külje kõrval kohata kümneid paate. Norman Üpraus vaatab jõge aga veidi teise pilguga. Aastate jooksul on ta õppinud, et hea püügipäev ei sünni kolmest õnnestunud viskest ega ühest imelandist. Selle taga on pidev otsimine, katsetamine ja valmisolek loobuda lahendustest, mis veel eile suurepäraselt töötasid.

Emajõe kohapüügiga seoses räägivad meie kalamehed salajastest püügikohtadest, imehästi töötavatest lantidest ja püüdjatest, kes näivad igal suvel suuri kohasid justkui möödaminnes paati tõstvat. Keio Kase kümme aastat Emajõel on talle aga õpetanud, et edu ei otsusta üks legendaarne auk ega mõni eriline silikoonlant, vaid oskus jõge mõista, põhja lugeda ja õigel hetkel kannatlikuks jääda.

Kas kalapüük võib olla midagi palju enamat kui lihtne kalalkäik? Uus luksus on see, kui keegi teine teeb keerulise osa sinu eest ära.