Põhja peal kolistamine: kuidas põhjaloomastikku imiteerivate silikoonidega sügisel üliefektiivselt ahvenat püüda

Oktoobris-novembris ja vahel detsembriski naudib Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlane Laur Tammeorg, kui ilm vähegi lubab, täiel rinnal ahvenapüüki. Tööalaselt peamiselt Peipsi järvistu töönduskalade uurimisega tegelev ning peagi sealsete kohakalade teemal doktoritööd kirjutama hakkav mees on väljaspool tööposti kirglik, ja mis seal salata, osav ahvenakütt. Tammeorg räägib Kalastajale, kuidas täpselt tema hilissügisel triibusid jahib.

Rain VäätKalastaja vastutav väljaandja

Loe AI kokkuvõtet

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlane Laur Tammeorg soovitab hilissügisesel ahvenapüügil kasutada põhjaloomastikku imiteerivaid silikoone ja püüda sügavama põhjaga järvedes või jõesuudmetes. Esmalt otsib ta kala tšeburaškaga, seejärel püüab pika lipsuga rakendusega, kus vähemalt 15-grammine tina põhja kolksatab ja mudapilve tekitab. Kui see ei toimi, vahetab ta delikaatsema jig rigi vastu, millega saab peibutist põhjas paigal väristada.

Põhja peal kolistamine: kuidas põhjaloomastikku imiteerivate silikoonidega sügisel üliefektiivselt ahvenat püüda

Foto: Laur Tammeorg

Et Tammeoru ahvenapüügi taktikast paremini aru saada, tuleks lugejal kõigepealt ette kujutada, et ollakse Lõuna-Eesti keskmise suurusega, järsku sügavaks minevate nõlvadega järvel või siis mõne keskmise suurusega või suurema jõe järve suubumise kohas. Vett on sellistes kohtades tavaliselt mõne meetri jagu ning voolu pole peaaegu üldse.

Laur Tammeorg uurib Peipsi järvistu kohakala ja selle rändeid. Lisaks huvile koha vastu on ta ka kirglik ahvenapüüdja.

Laur Tammeorg uurib Peipsi järvistu kohakala ja selle rändeid. Lisaks huvile koha vastu on ta ka kirglik ahvenapüüdja.
Foto: Laur Tammeorg

Oktoobri lõpus, novembris või detsembris on vesi külm. Suvel ja sügise alguses veepinnal mänginud kalamaimude parved on kadunud. Pisikalad on suuremaks sirgunud ja liiguvad nüüd sügavamal. Ka ahvenaid, keda võis suveõhtutel ja -hommikutel tihti veepinnal jahti pidamas näha, ei ole enam märgata. Tammeorg teab, et ahvenad on kuskil siinsamas kindla peale olemas, kuid nende kättesaamine võib osutuda parajalt väljakutsuvaks ülesandeks.

Kala on sügisel hajali ja passiivne

„Järvedes ja jõgedel, kus sügiseti püüan, on ahvenad koondunud teatud kindlatesse piirkondadesse. Aga kala ei ole sellistes kohtades tihedalt koos. Pigem on nii, et ühes kohas on üks kala, siis meetri-pooleteise kaugusel teine ja paar meetrit eemal veel paar-kolm,“ räägib Tammeorg Kalastajale. Ahvena esmaseks lokaliseerimiseks kasutab ta harilikku tšeburaškarakendust. Sõltuvalt oludest võib selle raskuspea olla 1,5–8 grammi. Ahvenapüügil eelistab ta kasutada Jaapani numeratsiooniga PE 0,4 kuni 0,6 tähistatud nööre.

Alati kaks ritva

Edukas ahvenapüüdja peab olema kiire. Laur Tammeorg võtab seepärast alati kaasa vähemalt kaks ridvakomplekti. Üks neist on rakendatud pika lipsuga püügiks, teisele on alguses, kala otsimise faasis, rakendatud tšeburaškarakendus. Hiljem, püügifaasis, kasutab Tammeorg tšeburaška asemel sageli jig rig rakendust. Enne püüki valmis rakendatud ridvad aitavad väärtuslikku püügiaega säästa. Tammeoru kergem ritv on Lucky john One Sensoric Suijin 2,34 m / 0,5–7 g, lipsurakenduste ja raskemate peibutiste jaoks kasutab ta Lucky Johni 2,39 m pikkust ja 4–16 g testiga mudelit Basara 16. Meiho pisitarvikute ja silikoonide karp, mis sisaldab kõige toimivamaid värve ja mudeleid, on tal alati kaasas. Fluorosüsinikust lipsude sidumisel eelistab Tammeorg Seaguari toodetud Soft Plusi. Komplekti kuuluvad ka Vanfooki suure silmaga erineva suurusega konksud ning Lucky Johni väikesed pöörlata landilõksud.

Edukas pika lipsuga rakendus

Kui esimesed kontaktid kalaga on loodud, siis läheb üldjuhul käiku keskmiste parameetritega kiiretoimeline ahvenaritv, millele on rakendatud pika lipsuga rakendus. Ridvatesti ülemine ots võiks Tammeoru maitse kohaselt olla 15–20 grammi juures, sest pika lipsuga püüdes on tema hinnangul mõistlik kasutada vähemalt 15-grammist tina. „Rakenduse mõte on selles, et põhja langev tina teeb kolksu või tekitab mudapilve, mis tõmbab ahvena tähelepanu. Järgmise või ülejärgmise vändapöörde ajal jõuab mudapilvekeseni lipsu otsas olev silikoon ning üles ärritatud ahven ahmab üsna suure tõenäosusega sööda endale suhu. Kergema kui 15-grammise tinaga ei saa minu arvates põhjas hästi kolistada,“ piltlikustab Tammeorg oma püügitaktikat.

Ta eelistab rakenduses kasutada tilga- või pulgakujulisi raskusi. Tammeorg ütleb Kalastajale, et kasutab umbes 1,2–1,3 meetri pikkust flurocarbonist lipsu, mille läbimõõt on 0,275 mm. Ta on proovinud püüda ka pikema lipsuga, kuid ei näe sel mõtet.

Püük pika lipsuga

1,2–1,3-meetrise lipsuga on mugav püüda siis, kui ritv on 2,3–2,6 m pikkune. Et rakenduse raskus peaks kaaluma vähemalt 15 grammi, ei saa see ritv olla väikese testiga. Sobiv ülemine testivahemik võiks jääda 15–20 grammi vahele. Mõistagi peaks ritv olema kiire toimega ja tundlik.

„Heidan pika lipsuga rakenduse paadist kaldaroogude äärde, päris roo piirile, ning lasen sel põhja vajuda. Kui tina on põhjakolksu teinud, siis ootan pisut, vahel vähem, vahel kauem, et konksu otsas olev silikoonpeibutis vajuks, ning teen ühe hästi kiire vändapöörde. Siis ootan taas kolksu ära ja lasen lipsu otsas oleval silikoonil vajuda. Peamine, mida ma mängitades muudan, on põhjakolksu ning järgmise vändapöörde vaheline aeg. Vahel tahab ahven pikemat, vahel lühemat vajumispausi,“ selgitab Tammeorg.

Aga millised peibutised pika lipsu otsas kõige paremini toimivad? „Üldiselt n-ö hübriidid, sellised, mis on ussilaadse pikema kerega ning mille otsas on kas väike päkksaba või millel on sirbikujuline sabaots,“ räägib Tammeorg. „Vana hea klassik on Salmo Ballist, aga ka näiteks Salmo Tioga jpt sarnased silikoonid. Värvidest julgen soovitada toone PA 16, PA 19 ja T61.

Laur Tammeoru sügislemmikud

Lucky Johni Nayada, pildil olevaist silikoonidest alumine, imiteerib üsna tõetruult kiilivastset, ahvenate toiduratsiooni üht püsielementi. Nayada suurus algab kahest tollist ning ulatub 3,5 tollini, seejuures võib suuremat Nayadat võtta ka koha ja haug. LJ 2,2-tollised ja pikemad Curly Shrimp (ülemine), Hogy Shrimp (ülevalt teine) ja W-worm kuuluvad pigem fantaasiasöötade hulka, otsest vastet neile põhjaloomastiku seas ei ole. Osava püüdja käes mängitatult ärakavad need peibutised vee all justkui ellu, sõrad-sarved-antennid hakkavad liikuma ning silikoon muutub ahvena silmis vastupandamatuks suutäieks.

„Üks hästi oluline asi on pika lipsuga püüdmise juures veel,“ lisab Tammeorg. „Minu arvates ei ole mõtet järjest ühte ja samasse kohta loopida. Ahven ei ole sügiseti tihedas parves. Kui oled ühe kala saanud, siis viska pool meetrit või meeter eemale, nii on ahvena tabamise tõenäosus suurem. Ja püügipiirkond tuleks kindlasti süstemaatiliselt läbi katsuda. Olen ekraanilt näinud, et ahvenad reageerivad siis, kui peibutis möödub neist poole kuni pooleteise meetri kauguselt. Kui distants on pikem, siis nad pigem ei vaevu end liigutama,“ lisab ta.

Jig rig võlub passiivse ahvena ära

Juhul, kui pika lipsuga rakendus efektiivselt tööle ei hakka, on Tammeorul varuks teine kaart. Siis tuleb mängu nime jig rigi kandev rakendus. Reeglina 5–7-grammise tilgakujulise tinaga raskustatud ning landilõksul vabalt liikuva konksuga jig rig lubab silikooni presenteerida äärmiselt delikaatselt. „Vahel tuleb peibutist mängitada sisuliselt ühe koha peal, seda põhjas õrnalt väristades,“ räägib Tammeorg. „Jig rigi jaoks sobivad imehästi kõikvõimalikud vähi-, kiili- või ujurivastsekujulised silikoonid, ka vähki meenutavad peibutised toimivad suurepäraselt. Hästi töötavad ka fantaasiasöödad, millel looduses ei pruugigi analooge olla. Kõikvõimalikud pikad ja peenikesed sabajätked, jalad, vurrud, antennid ja sõrad liigutavad end, kui püüdja jig rigi vaikselt mängitab, ning see mõjub ahvenale võrgutavalt.“

Jig rigi seob Tammeorg poole meetri pikkusele ning võrdlemisi jämedale, 0,35–0,37 mm fluorocarbonist lipsule. „Selleks, et haug või koha rakendust ära ei viiks,“ ütleb ta Kalastaja imestunud näoilme peale. „Haug ja koha tulevad jig rigi otsa võrdlemisi sageli, eriti siis, kui kasutada suuremaid silikoone.“

Delikaatse mänguga jig rig

Ahven võtab hilissügisel ka tšeburaškat, kuid sel ajal kipuvad triibud olema passiivsevõitu. Siis tuleb appi jig rig. Väikesel landilõksul vabalt liikuvad konks ja raskus võimaldavad üliaeglast mängu ja väristamist, mis ei jäta külmaks ka kõige passiivsemat ahvenat. „Tihti on vaja mängida nii, et rakendus püsib sisuliselt ühe koha peal, ainult väristad seda,“ iseloomustab Tammeorg rakenduse mängitamisel vaja minevat delikaatsuse astet. Ta rõhutab, et jig rig mängib hästi siis, kui konks ei ulatu kaugele silikooni kehasse. Ka julgustab ta kasutama suuremaid, kuni 3,5-tolliseid peibutisi.

„Üldjuhul alustan ma jig rigiga püüdes 2,2-tolliste peibutistega, aga kui on loota suuremat kala, lähen peibutisega järjest suuremaks. Larvade ehk kiilivastset meenutavate silikoonide puhul võib julgelt minna 3,5 tollini, suur ahven võtab sellist kopsakat sööta väga hea meelega,“ räägib Tammeorg.

Jig rigi jaoks sobilikest silikoonidest soovitab Tammeorg Lucky Johni mudeleid Hogy Shrimp, Tioga Hog, Nayada ja Hogy Tail. Sügisel tasuks tema hinnangul landikarbis kindlasti omada erkrohelist, mootoriõli värvi, lillakat ning n-ö õllekollast värvi peibutisi.