Küllap on kõik jigitajad kokku puutunud ajaga landikarbis tinapeadele tekkiva valkja oksiidikihiga, mille eemaldamine mehaanilisel teel on tüütu ja aeganõudev. Seetõttu on paljud kalamehed oksüdeerunud jigipeade puhastamisest üldse loobunud – lihtsam on poest uued osta kui vanu oksiidist (mis on pealegi tervisele kahjulik) puhtaks kraapida.
Tinapeade häda on selles, et kui näiteks hõbeda, vase, raua ja mitmete teiste metallide oksiidist puhastamiseks on olemas vastavad spetskemikaalid ja neid on võimalik poest osta, siis tina puhul midagi niisugust leida ei ole. Vähemasti mitte sellist vedelikku või pastat, mille pakendile oleks kirjutatud, et see on ette nähtud just tinast esemete puhastamiseks.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Alvar „Sepaonu“ Heiste rääkis sügisel, kuidas ta õngitsemisel libiseva tinaoliivi fikseerimiseks kasutatava silikoonstopperi abil edukalt tillukesi jigisid konksule kinnitab, nii et need enam iga sakutuse peale maha ei jookse. Nipp on sedavõrd tõhus, et on väärt Kalastaja lugejatega jagamist.
Kuidas lõid Peipsi-äärsed kalamehed oma sikud läikima siis, kui moodsaid poleerimispastasid ja kemikaale veel ei olnud? Kas kunagistest töövõtetest ja abivahenditest kõlbab midagi üle võtta ka tänapäeval?
Labaga konksude sidumine, eriti suurtes kogustes ja nende jaoks, kel silmanägemine enam esimeses teravuses pole, võib olla parajalt vaevaline tegevus. Lisaks on labaga konksude sidumise sõlmed keerulisemad kui aasaga konksude omad ning paljud kalamehed ei viitsi neid endale selgeks tehagi.
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.