Erakordselt erksavärvilise sulekuue tõttu kutsutakse jäälindu ka põhjamaa kalliskiviks, jõgede pärliks ja sinilinnuks. Eestis ei ole ühtegi jäälinnule sarnast lindu, seetõttu on lihtne teda looduses ära tunda.
Jäälind on tõeline veelind. Harva näeb teda veest kõrgemal või kaugemal kui mõni meeter. Enamasti tegutseb ta jõgede ääres, seepärast on jäälind tuttav ka kalastajatele. Parimad kohad jäälinnu pesitsemiseks on madala ja selge veega ning kõrgemate kallastega jõelõigud, mille ääres on kalade passimiseks sobivaid vee kohale ulatuvaid oksi või puuronte. Kõige tuntumaks jäälinnu elukohaks on Taevaskoja piirkond Ahja jõel. Selle liivakivipaljanditest võib mõne meetri kõrguselt leida kümneid pesaavasid. Jäälinnu pesakohaks piisab siiski ka tavalisest meetrikõrgusest või vähemastki järsust jõepervest.
Eestis on tipphetkedel 180 000 kormorani, kes teadlaste hinnangul söövad ära hinnanguliselt 9000 tonni kala aastas. Kuidas me oleme siia jõudnud, mis meid ees ootab ja kas ka harrastajad saavad kormoranide ohjamises kuidagi kaasa lüüa? Kalastaja ajas juttu Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo spetsialisti Kerli Pettaiga.
Lugeja küsimusele vastavad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kalanduspoliitika osakonna peaspetsialist Indrek Ambos ning Kliimaministeeriumi jahindusnõunik Aimar Rakko.
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel on valminud mahukas ülevaade „Kormorani toitumise mõjud rannikumere kalavarudele“. Kalastaja uurib asja.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.