Luts, va libedik ehk hilissügisene lutsupüük jõgedel läbi tonkamehe silmade
Selles loos heidame veel ühe pilgu sügisesele lutsupüügile ning uurime, kuidas, millal ja millega seda on kõige parem teha. Lugu ilmus esmakordselt Kalastajas nr 66, Harri Nurk lahkus taevastele kalavetele 3. jaanuaril 2020.
Mida hullem ilm ja pimedam öö, seda parem: imemaitsev lutsukala tunneb ennast võrratult just siis, kui kalamees ei tahaks toast ninagi välja pista. Mängi meie mälumängu ja kontrolli, kui head on sinu teadmised selle libediku kohta. Mängu lõpus ootab sind vahva kingitus.
Hilissügisesse ja talve algusesse jääb kalamehe jaoks üks tobe aeg, kus jääd veel pole ja vabast veest kah nagu enam õieti püüda ei saa. Selle tühimiku saab edukalt täita ööpimeduses lutse kimbutades.
Suures pildis saab lutsupüügi jagada kaheks – püük vabast veest ja jääalune püük. Selles loos vaatleme lähemalt hilissügisest püüki jäävabast veest ning keskendume lutsupüügi eripäradele mereühendusega jõgedes, kus toimub lutsu kuderänne. Samas kehtib see suuresti ka kõigil teistel jõgedel, kus lutsu esineb.
Erinevalt Mandri-Eestist püütakse Hiiumaal lutsu väikestest kraavidest ja ojadest, mistõttu on ka sealsetel vetel kasutatav lutsutonka rakendus pisut erinev suurtel jõgedel kasutatavast.
Uue KIA Sportage 4x4 Hybridi sain proovisõiduks seekord veidi pikemaks ajaks ning sissejuhatuseks põrutasin sellega kohe Pärnusse kalale. Mis oli selles autos head ja millised olid vead, saab teada, kui lugeda läbi järgnev lugu.