Läänemerre jääb igal aastal 21 miljonit lanti ja ligi 100 000 km nööri

Kivine põhi, vetikaväljad või järsud sügavuse muutumise paigad on tihti head kalakohad, kuid neis püüdes kulub ka lante. Tihti pääseb lant tõmbenurka muutes lahti, kuid teinekord katkeb lips või annab järele põhiliin. Igatahes on kindel, et headesse kalakohtadesse koguneb aja jooksul paljude kalameeste varustust.

Sellise „kogunemise“ ulatust on ühe püügipäeva põhjal raske tajuda. Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni HELCOMi avaldatud aruanne koondab varasemaid uuringuid ja pakub lahendusi, kuidas harrastuspüügil kaotatud varustuse hulka vähendada.

Aruandes esitatud hinnangulised aastakaod on mõõdetavad miljonites lantides ja raskustes ning kümnetes tuhandetes kilomeetrites õngenööris või -tamiilis. Arvud pärinevad Rootsi keskkonnauuringute instituudi IVL 2023. aasta uuringust, mis hõlmas Eestit, Lätit, Leedut, Poolat, Saksamaad, Taanit, Rootsit ning Soomet koos Ahvenamaaga.

IVL küsitluses eristusid kaotatud varustuse hulgas pehmed landid ja jigid. Nende aastase kao mediaan jäi vahemikku 5–10 tükki vastaja kohta. Kõvade plastlantide, plekkide ja pöörlevate lantide puhul oli vastav näitaja 1–5 tükki. Raskuste kao mediaan oli viis ning õngenööril 20 meetrit aastas.

Mediaan kirjeldab järjestatud vastuste keskkohta, mitte aritmeetilist keskmist. Küsitlus ei näita ka seda, mitu lanti kaob võrdse arvu heidete kohta: põhja lähedal jigitava või madalas vees meriforelli jahtiva kalamehe ja pinnalanti kasutava haugipüüdja kaotused on arusaadavatel põhjustel vägagi erinevad.

Kaotatud varustuse mõju sõltub nii selle materjalist kui ka sellest, kuhu see jääb. Katkenud tamiili või punutud nööri võivad takerduda linnud ja teised loomad, konksud võivad neid vigastada. Koos landiga vette jääv pikk pealiini jupp lisab takerdumisohtu.

Plastist landid ja õngenöör muutuvad aja jooksul hapraks ning lagunevad väiksemateks tükkideks. Nii tekib mikroplast, kuid materjal ise keskkonnast ei kao. HELCOMi aruande aluseks olnud Põhjamaade uuringus märgitakse, et jahe vesi ning sügavamas vees olev vähene päikesevalgus aeglustavad plastide lagunemist.

Eraldi küsimus on pliist raskused ja plastides kasutatavad lisaained. Plii on mürgine metall ning mõnest plastmaterjalist võib vette sattuda keskkonnale kahjulikke ühendeid. IVL uuringus ei õnnestunud hinnata, kui palju kahjulikke aineid kaotatud püügivarustusest aastas keskkonda eraldub.

Kasutuskõlbmatu varustus vajab käepärast äraandmisvõimalust. Aruandes pakutakse ühe lahendusena välja vanade püügivahendite tagasivõtt kalastuspoodides. Nii saaksid kalamehed kulunud varustust ära anda, kui käivad uut soetamas. Kogumiskohas peaks aruande koostajate hinnagul olema selgelt kirjas, mida vastu võetakse, sest nöörijuppide, metallist raskuste ja eri materjalidest lantide edasine käitlemine võib erineda. Tootjaid seevastu manitsetakse tegema vastupidavamaid, parandatavaid ja paremini ringlusse võetavaid tooteid ning esitama selgemat infot materjalide kohta, millest see või teine toode on tehtud.

Ka soovitatakse aruandes koristada kohti, kuhu varustust on juba palju kogunenud, kasutades vajadusel sukeldujate abi. Ka tasub aruande loojate sõnul igal püüdjal meenutada, miks mõni lant kaduma läks. Kui põhjus oli kulunud lipsus, sobimatus rakenduses või korduvalt samasse takistusse takerdunud heites, saab järgmisel korral midagi muuta. Nii jääb rohkem varustust landikarpi ja vähem püügikohta.