Kalaradar, 44. nädal: vägevad Peipsi ahvenad, meriforell, nulliring Võrtsjärvel, Pärnu jõgi, stabiilsed suursaared, Hiiumaa lest

Eduard Teras on landimeister, kel kalapüügi ja landivalmistamise kogemust üle poole sajandi. Lisaks jõeforellile, mille püügiga Edi läbi aegade vaieldamatult kõige rohkem tegelenud, ning ahvenale, mis on lisandunud lemmikkalade hulka viimasel kümnendil, meeldib talle väga püüda ka meriforelli. Just iherusele minnes kalastusvesti taskusse rändava landikarbi Edi Kalastaja ees lahti tegigi.

Kust ja millal hilissügisel ja jäävabal talvel lutsu püüda ning mida peaks kindlasti teadma, et see tegevus osutuks ka edukaks? Kas kuderändel oleva lutsu käitumises eksisteerib ka mingi loogika või on tähtis ainult vedamine? Georg Semenovski teab vastuseid.

Seda rakendusskeemi on peetud ületamatuks olukorras, kui püük käib tillukese silikoonvõdikuga ning põhja pealt. Eriti efektiivne on see sügisel, kui ahvena päevane aktiivsusperiood on lühenenud paarile tunnile, kala passib põhjal ega huvitu klassikalistest võdikurakandustest.

Kord juhtus nii, et käisime Hiiumaal siiga püüdmas, aga saime lisaks heale siiasaagile kauba peale ka umbes 200 kg lesta. Mina mandrimehena rõõmustasin korraliku saagi üle, sõber Tiit hiidlasena arvas, et seda küll nüüd vaja ei olnud.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.