Soome uus püügiaruandlus logiseb: süsteemi jõudis alla kümnendiku Tornio jõe lõhesaagist

Soome Omakala süsteemi eesmärk on anda teadlastele senisest täpsemat teavet harrastuskalameeste saagi kohta. Püüdjate sisestatud andmeid saab kasutada kalavarude hindamisel, püügipiirangute kavandamisel ja asustamise tulemuslikkuse kontrollimisel. Süsteemi esimene täisaasta näitab, et kohustusliku aruandluse kehtestamine üksi ei olev piisav, et infot saada.

Ühe ilmekaima pildi aruandluse puudujääkidest annab Soome ja Rootsi piiril olev Tornio jõgi, kus lõhesaaki hinnatakse mitme üksteisest sõltumatu andmeallika abil. Soomlaste kalastusväljaanne Kalastajan Kanava sai teabenõude abil kätte Omakalasse esitatud Tornio jõe lõhede tabamise teated. Teabenõude tulemusel saadi teada, et 2025. aastal registreerisid kalastajad süsteemis 403 lõhet. Samal ajal pandi aga vabatahtlikku Tornio-Muonio jõe saagipäevikusse kirja 815 lõhet. Soome-Rootsi ühises bioloogilises ülevaates hinnati aga, et ainuüksi jõe Soome-poolselt osalt püüti 2025. aastal ligikaudu 4770 lõhet. Kogu Tornio jõe saagiks hinnati 5886 kala. Seega moodustasid Omakalasse kantud 403 lõhet vaid umbes 8,4 protsenti hinnangulisest Soome-poolsest saagist.

Tõele au andes ei ole eelmainitud protsent määratud laborikatse täpsusega. Tornio jõe kogusaak on tuletatud kalastajate küsitlusest ning sisaldab statistilisi mööndusi. Kuid erinevus 403 ametlikult registreeritud kala ja mitme tuhande kala suuruse kogusaagi vahel on liiga suur, et seda statistika nüanssidega selgitada.

Ka neid protsente ei saa käsitleda täpse aruandlusmäärana. Omakala andmed pärinevad 2025. aastast, võrdluseks kasutatud üleriigiline saagihinnang 2024. aastast ning osa kaalupõhistest hinnangutest tuli teisendada kalade arvuks. Tulemused näitavad siiski selgelt, et andmelüngad on väga suured.

Erandina paistab silma angerjas. Üleriigilises küsitluses angerjasaake ei fikseeritud, kuid Omakalasse sisestati 2025. aastal 334 angerjat. Teadlaste hinnangul töötab süsteem selle liigi puhul märksa paremini.

Harrastuskalastajate saagi registreerimise kord jõustus Soomes 1. jaanuaril 2025. Andmed tuleb esitada lõhe, järvelõhe, forelli, angerja ja gorbuuša kohta ning osades piirkondade peab esitama ka andmed tabatud paaliatest ja harjustest. 2026. aastal lisandus aruandlusesse tursk.

Teatada tuleb ka alamõõdulisest või vabastatud kalast. Esitada tuleb kala liik, pikkus, püügikuupäev, püügivahend, püügipiirkond, rasvauime olemasolu või puudumine ning teave kala vabastamise kohta. Aruande saab teha Omakala rakenduses, veebis, ametlikul vormil või telefonitsi.

Luke uuendas 2026. aasta suvel Omakala rakendust, sest varasemad versioonid võimaldasid salvestada puudulike väljadega kirjeid. Uues versioonis tuleb täita kõik seadusega nõutud väljad. See parandas esitatud kirjete kvaliteeti, kuid ei lahendanud põhiküsimust: kuidas üldse saada kalastajad oma saaki registreerima?

Päris kasutuks soomlased kalastajate poolt Omakalasse salvestatud andmeid siiski ei pea, sest nende tugevus peitub üksikasjalikkuses: teada on kala pikkus ja kaal, püügikuupäev, asukoht ning kasutatud püügivahend. Probleem on selles, et andmeid on vähe.

Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et usaldusväärne harrastuspüügi statistika on kalavarude majandamiseks hädavajalik. Põhjanaabrite kogemus kinnitab, et äpi loomine ja aruandluskohustuse kehtestamine ei taga esinduslikke andmeid.

Kui saaki registreerib vaid aktiivsem või teadlikum osa kalastajatest, võib andmestik kirjeldada pigem kasutajate käitumist kui tegelikku saaki. Selle põhjal tehtud järeldused võivad mõjutada püügipiiranguid, alammõõte, keeluaegu ja kalade asustamise otsuseid.

Tõhus süsteem vajab lisaks kohustusele lihtsat kasutajaliidest, järjepidevat turundust, käegakatsutavat kasu kalameestele ning tõenäoliselt ka kontrolli. Soome esimeste aastate kogemus annab Eestile võimaluse neid kitsaskohti arvestada.