Hollandlastel õnnestus Ijsselmeeri koha- ja ahvenavaru tänu püügipiiranguile märgatavalt suurendada

Peipsi on nii suur, et esimest korda selle ääretule veeväljale sattudes võib kalamees nõutult küsida: kuidas siit üldse kala üles leida? Kaldal tundub kõik veel loogiline, aga keset järve pole roostikku, jõekääru ega muud silmaga nähtavat vihjet, mis ahvenate kohalolu reedaks. Ometi on kogenud püüdjatel omad märgid, kohad ja nipid – kivivared, triiv, GPS ja kajakaparved. Järve saladused tuleb lihtsalt samm-sammult enda jaoks lahti harutada.

Oktoobris-novembris ja vahel detsembriski naudib Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlane Laur Tammeorg, kui ilm vähegi lubab, täiel rinnal ahvenapüüki. Tööalaselt peamiselt Peipsi järvistu töönduskalade uurimisega tegelev ning peagi sealsete kohakalade teemal doktoritööd kirjutama hakkav mees on väljaspool tööposti kirglik, ja mis seal salata, osav ahvenakütt. Tammeorg räägib Kalastajale, kuidas täpselt tema hilissügisel triibusid jahib.

Norman Üpraus ja Tõnu Väät selgitavad, kuidas Pärnu jõel live-anduriga kala leida, lant koha liikumisteele saata ning nähtud reaktsiooni järgi püügivõtteid muuta.

Kas fluorocarbonist saab teha trossi, mis peab vastu ka korralikule haugile? Saab küll ja selle valmistamine pole mingi raketiteadus. Õigesti valitud fluorocarbon, korralikud hülsid ja paar lihtsat töövõtet annavad lahenduse, mille tugevuses võib elukala väsitamise ajal alati kindel olla. Millist trossi kasutada suurte haugide ja kohade puhul ja millal piisab hoopis peenemast fluorost? Norman Üpraus kirjeldab samm-sammult, kuidas ta endale trosse valmistab.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.