Kalaradar, 12. nädal: meri- ja jõeforell, Emajõgi, jääpüügi MM

Eelmise nädala lõpu soojad ilmad näisid meriforelli aktiivsusele hästi mõjuvat. Kalastussõbrad Timo Tintse ja Kaimo Salumets käisid laupäeval Tallinnast kaugele läände jäävaid liiva-kiviseguse põhjaga püügiplatse kontrollimas, tulemuseks mõned kontaktid ja äraminekud. „Kahjuks ei õnnestunud ühtegi võttu realiseerida,“ võttis Tintse asja lühidalt kokku. Pühapäevane käik veelgi kaugemale läände oli tagasihoidlikum, siis ei toimunud mere ääres midagi.

Pisut edukam oli Rain Väädi laupäevaõhtune jalutuskäik Tallinna-lähedasele püügiplatsile, kus keset liiva asuva kivikari ääres oli väikeste meriforellide parv. „Kell pool neli pärastlõunal, kui püüdma hakkasin, oli 15 kraadi õhusooja. Oli tugev maatuul ning vesi püügikohas üsna sogane. Skepsisele vaatamata marssisin sisse. Üllataval kombel näitas termomeeter, et vesi on lausa kuus kraadi soe. See andis innustust loopima hakata ja üllatuslikult ei tulnudki tulemust kaua oodata, paarkümmend minutit hiljem oli alamõõduline kala käes ja veel kümme minutit hiljem teinegi. Mõlemad kalad võtsid tumepunase-mustakirjut Westin Salty inliner-lanti. Visata tuli kaugele avamere suunas, kala paistis patrullivat sogase ja selge vee piiril. Poole tunni jooksul olid samas kohas veel mõned võtud ja togimised. Kui võtt vaibus, liikusin paarsada meetrit edasi, kus üks teine kalamees, kes pärast mind tuli, püüdis. Kui olin talle rääkinud, et sain kala punast värvi landiga, pani ka tema otsa punase Are landi, millega oli kohe üks võtt ning mõned visked hiljem sai ta 53 cm-se mõõdukala. Kui mees läks kala kaldale viima, tegin ka ise mõned heited, ning sain samast kohast täpselt mõõdus forelli,“ meenutas ta. Viimase tabas ta klounivärvi Westin Skrueni inlineriga.

„Ka tundub, et külmast talvest tingitult paiknevad kalad jões hoopis teistel lõikudel, kui varasematel aastatel. Praegu, kui lähen eelmistel aastatel hästi toiminud kohti „lüpsma“, ei pruugi mitte midagi saada. Kala on pigem jõgede keskjooksul, ülemjooksudel teda peaaegu ei ole,“ märkis Pikk. Ta pani jõeforelli jahtijatele südamele, et need mitte mingil juhul madalates kruusase põhjaga lõikudes kahlamispükstega vette ei läheks, sest selline tegevus ähvardab hävitada kruusa sisse maetud marjaterad. „Forellijõgedes ei tohiks kahlamispüüki teha enne kui alles suvel,“ lisas ta.

Esimesed treeningpäevad ja kvalifikatsioonivõistlus näitasid kahte asja. Esiteks seda, et Rootsis Piteå vetes võib saada suuri kalu. Kui kodustel võistlustel näeme tihti, et tiitleid võidetakse paarikümnegrammiste särgede ja sajagrammiste „sportlatikatega“, siis Rootsis on püügipäevad andnud kuni paarikiloseid säinaid, korralikus mõõdus latikaid ja üksikuid merisiigasid, lisaks ka nurgu, särge, kiiska, viidikat ja ahvenat.

Eestit MMil esindavad Mikk Rohtla ja Georg Semenovski rääkisid Kalastajale, et eranditult kõik testpüügi ja kvalifikatsioonivõistluse päevad on olnud väga erinevat nägu. „Väga palju tundub sõltuvat veetasemest ning sellest, kas päike paistab või ei,“ laususid mehed. Rohtla lisas, et kuna suurte kalade eest saab boonuspunkte, siis hakkavad ilmselt nii mõnedki võistlejad neid jahtima. Ta arvas, et võistluse käigus võib olla vajalik püügitaktikat radikaalselt muuta, ja seda isegi mitu korda. Näiteks lülituda latikapüügilt ahvena püüdmisele või hoopis kevadiste särjeparvede jahtimisele. „Nüüd teeme kuni võistluseni trenni. Loodetavasti saame püügialaga paremini tuttavaks, hakkame seda paremini mõistma,“ ütles Rohtla. Ta ütles ka, et võrreldes kahe viimase MMiga on nüüdne püügikoht palju keerulisem ja ettearvamatum. Eelmistel jääpüügi maailmameistrivõistlustel USAs võitis Eesti koondis neljanda koha. Samale kohale platseeruti ka Mongoolias peetud MMil.

Emajõel on viimasel nädalal püütud tonkadega latikat ja natuke on saadud ka teibi, aga Tartu kala- ja kaupmeeste üksmeelne arvamus on, et saabunud külmad ilmad panid kala suu jälle kinni. Mõnusaks õngitsemiseks on veel varavõitu ja osad sadamadki on alles jääs.

Tartlane Tõnu Lehtsaar käis Emajõel hooaega avamas laupäeval, aga latikat, mille pärast jõele sai mindud, seekord tabada ei õnnestunud. „Paadi lasin sisse Rebase tänavalt, kalda ääres oli veel pisut jääd, aga see ei seganud. Ilm juhtus paraku olema väga vastik, piki jõge puhus tugev tuul, puhanguti lausa 12 m/s. See lõõtsus vastuvoolu otse näkku ja püüda oli väga halb. Üritasin tonkaga latikat, käisin Ihaste ratsabaasi all väljas ning tegin selle maa peal kolm ankrut, aga ainsaks kalaks oli üks säinas. Siis sõitsin linna vahele Delta õppehoone alla, ent sealt ei saanud üldse ühtegi võttu, ehkki lood näitas kala kenasti. Hommikupoole oli Kalevipoja alt muidu latikat saadud küll, aga selleks ajaks, kui mina ükskord sinna jõudsin, oli ka kaldalt püüdjate rivi õige hõredaks jäänud – eks see tõusnud tuul jättis oma jälje. Kaks rakendust jätsin Delta all põhja, lõpuks tüdinesin ja tulin maha. Vaatamata vastikule tuulele oli jõel hämmastavalt palju paate ja hooaega avamas olid isegi skuutrimehed. Neile, kes nädalavahetusel paadiga jõele kibelevad, selline info, et kolmapäevase seisuga Jõmmu juurest paati sisse lasta ei saanud, sadam oli veel jääs.“

Tartlane Valmar Evert käis Emajõel samuti laupäeval ning püüdis Luunja sillast kuni suure Kabinani. „Kala oli loogilistes kohtades täiesti olemas ja hommikul päikesealusel küljel püüdes õnnestus punniõngega kaldarandi servast lühikese ajaga kolm latikat ja üks säinas kätte saada. Siis aga hakkas tuult tõstma ja see pani kala suu kinni. Lõpuks paisus tuul nii tugevaks, et Kabina karjääri sirgel oli jõel sisuliselt jänes peal ja punniga polnud võimalik püüda, sest see kadus lihtsalt lainete sisse ära. Ja nii hea see võtt ei olnud, et kala oleks end ise otsa haakinud. Muidu loodides oli latikat näha mitmel pool, aga ei võtnud.

Kuuldavasti on latikaparved juba Kavastu all väljas, seal kandis püüdva kutselise kaluri mõrrad pidid kala täis olema. Sel laupäeval on plaanis kindlasti uuesti minna, kui vähegi ilma teeb!“

Alan Priidel Tartu Vobleri kauplusest ütles neljapäeva õhtul Kalastajale, et möödunud nädala soojad ilmad lõid kalaelu Emajõel korraks käima, aga viimastel päevadel on see jälle seisma jäänud. „Kala on jões küll, aga külm pani latikate suu kinni. Vahepeal läks poes niimoodi usse, et ei jõudnud ette anda, nüüd on jälle vaikus. Igasuguseid kuulujutte liigub kah – ühed mehed räägivad, et all on kalurite mõrrad latikat täis, teised jälle, et all pole mõrdades midagi, see ports on juba Tartu all väljas. Võta siis kinni, kus see tõde on.“

Millal ise viimati käisid? „Üleeile. Passisin oma vanas piirkonnas Ihaste silla kandis, aga sain terve päeva jooksul ainult ühe säina ja rohkem võtte ei olnud kah. Kliendid nullitavad praegu samuti ja kiruvad. Ainult teibi pidi kesklinnas natuke tilkuma, üks tuttav sai Atlantise juurest fiidriga seitse tükki. Veidi tuleb veel kannatada – kui nüüd uuesti soojaks läheb, küll siis kala jälle suu lahti teeb!“

Tartus Kalastussport.ee kauplust pidav Sten Urbanik ütles neljapäeva lõuna paiku Kalastajale, et hetkel ägedaid kalauudiseid edastada ei ole. „Selline üleminekuaeg on – talve enam pole, aga vabast veest püük pole veel käima läinud. Ootame sooja!“

Mida poe kliendid Emajõe latikast räägivad? „Vahepeal, kui olid soojemad ilmad, saadi linna vahelt juba täitsa kenasti, aga nüüd läks jälle külmaks ja kala muutus passiivseks. Tuttavad käisid jõel kajaloodiga vaatamas – näiteks Kalevipoja monumendi ja Delta õppehoone all on latikat väga palju koos, aga ei võta. On kuulda, et Ihaste silla juurest on natuke tilkunud ja Jõesuu poolt on kah saadud. Ka Väikese Emajõe pealt on üllatavalt hästi latikat tulnud. Seal oli juba sügisel palju kala sees, käänakute peal sügavas näitas kajalood latikat ja koha korralikult. Ju see kala on nüüd võtma hakanud.“

Hiiumaal on viimase nädala märksõnadeks olnud meriforell ja räim. Olud on varakevadised ning lepiskala õngitsemiseks on veel vara.

Hanno Kase sõnul neljapäevase seisuga Hiiumaa ja Saaremaa jõgedesse ja kraavidesse siirdekala veel sisse pole tulnud. „No nädal läheb vähemalt veel, aga kui külma hoiab, võib-olla isegi kaks – siis alles maksab üritada. Tegelikult võib vist öelda, et õngemehe mõistes ei toimu praegu kuskil midagi huvitavat. Lohusuust ja Mustvee jõest pidid viidikat õngitsema. Kui ilm on ilus, siis võtab, aga pilves taeva ja lörtsiga ei toimu miskit. Mujalt pole miskit kuulda.

Hiiumaa põhjaküljelt püütakse spinninguga merikat; valdavas enamuses tuleb püüki alamõõduline kala, aga trehvanud on kah üksikuid suuri. Lisaks spinningule saadakse merikat ka võrguga. Lõuna pool on meri üldse veel kinni, aga jää juba liigub.“

Suurim kalanduslik uudis, mis tegelikult polegi eriline uudis, on see, et Hiiumaal on jälle toimunud suuremat sorti kalade suremine. „Igal sügisel jääb kuigi palju kalu laisidesse talvituma, need on seal lõksu jäänud, hapniku ära hinganud ja lämbunud. Viskoosa, kogu Kõrgessaare jõgi ja laisid on kalade laipu täis, Kööna auk samuti. Põhiliselt on hukka saanud särjed, säinad ja ahvenad. Eks siin nüüd merelinnud saavad neid laipu pugida, nii et enam lennata ei jaksa. See osa, mis päris hapuks läheb, kõduneb pikapeale ära. Sellist asja ikka juhtub – merest tulevad varsti uued kalad peale ja elu läheb edasi. Ei midagi enneolematut.“

Kärdlas Hiiu Viikingi kalastustarvete kauplust pidav Taido Elmi ütles Kalastajale, et õngemeestel kraavide äärde veel asja pole, aga merikapüüdjad hoiavad kaupmehe nina vee peal. „Põhiliselt püütakse põhja ja lääne pool ja üritajaid on palju. Naistepäeva paiku oli siin võrgumeestel kõva liikumine, siis oli parematel korraga sees kümmekond merikat, aga nüüd viimasest nädalast mul värskeid andmeid pole. Lehtmas pidid räime püüdma ja saama, käivad ja ostavad räimerakendusi.“

Õngemeestel on Elmi sõnul põhjust ärevaks muutuda siis, kui hanede lend massiliseks läheb. „Kui haned on parvede kaupa Kärdla Selveri taga koplites maas, siis on õige aeg nurgast õngeridvad haarata ja sammud vee äärde seada. Praeguseks on saabunud ainult üksikud haned. Tähendab – vara veel!“

Ka Saaremaa on särje ja säina vooluvetesse tuleku ootuses. Viimastel aastatel on seal siirdekalade esimene laine tulnud jõgedesse märtsi lõpus. Üks vahva viis Saaremaa kevadisel kalapüügil silma peal hoida on jälgida äsja loodud Facebooki gruppi „Saaremaa särg ja säinas”.

Eesti Harrastuskalastajate Liidu juhatuse liige, pärnakas Endrik Tõnsberg ütles neljapäeva lõuna paiku Kalastajale, et Pärnu alamjooks on veel jääs, aga kuna Päästeamet kehtestas jäälemineku keelu, pole jõel näha kedagi. „Ja ega see jää on nüüd juba ilmselgelt ohtlik kah. Viimastel päevadel enne keeldu siin mehed käisid jõel laividega vaatamas ja koha proovimas, aga ei saanud midagi. Kohaga oli jäähooaja lõpp – tegelikult enamus talihooaega – siin ikka väga vilets. Vimba on jões hästi palju, aga seegi hetkel ei liigu ja võtta kah ei taha. Sügavamad käänakukohad on Pärnus paksult vimba täis,“ teadis Tõnsberg.

„Ja kormoranid on juba kohal. Jäälõhkuja lükkas sadama paar päeva tagasi jääst lahti ja kohe maandus sinna mitusada kormorani. Pugivad seal mõnuga neid ahvenaid, keda harrastajad peagi enam püüda ei tohi. Üks tonkamees istus kah Japsi juures eile, tema oli saanud vaid ühe väikese ahvena. Loodus praegu tühja kohta kohe üldse ei salli – kui inimesed seda kala välja ei püüa, pistavad selle nahka kormoranid.

Mõned päevad tagasi käisin luurel ka kõrgemal; kormoranide parvekesed lendavad Sindi vanast paisukohast usinasti ülesvoolu, kus nad puude otsas ööbimas käivad. Meri on osaliselt kinni, seal neid massiliselt veel näha pole, aga eks kogu aeg tilgub juurde.“

Kas Pärnust ülesvoolu, kus jõgi lahti, õngemehi kah näha oli? „Mina ei näinud seal ühtegi kalameest. Reiu on kah veel jääs, aga arvata on, et kohe, kui jõelt jää läheb, algab seal hoogne vimmapüük. Seda kala on praegu jões paksult!“

Internetis kalastusblogi pidav Rain Erala andis neljapäeva hommikul Kalastajale teada, et Kasari jõelt on viimanegi kui jääpank läinud ning võtnud kaasa isegi tema tonkahargid. „Samas veetase on kevade kohta väga madal ning lubaks juba õngitseda. Eile oli ilmateenistuse lehe veetaseme näit 90 cm juures; 100 ja vähema cm juures saab juba õngega püüda. Samas on hetkel õues vaid kraad sooja ning veetemperatuur üksnes kolm kraadi, mida on ilmselgelt liiga vähe. Ütleme nii, et õngeridvaga vehkima minek ei tundu veel kuigi motiveeriv. Eks see vimb, kes jões olemas, ikka võtab, aga mingit neelu sellistes oludes oodata ei ole. Ma arvan, et kala on praegu väga kapriisne. Ühtegi püüdjat ma täna igatahes vee ääres ei näinud. Laupäevaks lubab jälle kaheksa kraadi sooja, võib-olla siis võtan ridva ja teen jõe ääres ühe tiiru.“

Neljapäeval pani Erala siiski kodu alla püügile ühe valvetonka. Reede hommikul kirjutas ta: „Ussid olid ära söödud, ilmselt kohalik särg. Siirdekala jõuab nii kõrgele alles nädala kahe pärast.“