Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kaks kalameest vahetavad pärast päevast püüki mõtteid tulemuste üle.

„Püüdsin täna sellise kala, et isegi südametunnistus ütles – lase lahti...“

„Ja sina?“

„Noh, täna oli võrk jälle hõivatud...“

*

Mehed on kalal. Naised on omavahel.

„Tead, tõelise kalamehe tunneb ära selle järgi, kuidas ta kätega kala suurust näitab!“

*

Noor spinningumees loobib terve päeva lanti ega saa ainsatki kontakti kaladega. Tuleb vanamees, vaatab natuke aega poisi tegevust ja saanud teada, et võttu pole olnud, ütleb:

„Poiss, sa ei püüa kala, sa treenid kannatlikkust!“

„Vanaisa, ma olen kannatlikkuses juba maailmameister. Kas ma võiks nüüd ühe kala kah saada?“ ohkab poiss.

*

Mees sõidab Emajõel püügikohale juba kell viis hommikul. Viskab tonkad sisse. Vaikus.

Kell seitse – vaikus.

Kell üheksa – ikka veel vaikus.

Kell kümme järsku näkkab ja mees sikutab paati mitu ilusat kala järgemööda.

„Ei no muidugi. Latikad on nagu ülemused – tulevad siis, kui neile sobib...“ toriseb ta.

*

Vana kalamees õpetab jõe ääres noort.

„Pea meeles, et kalapüügi juures on kaks olulist asja. Esimene on kannatlikkus...“

„Ja teine?“ pistab noormees vahele.

„Naise kannatlikkus!“ vastab vana kalamees elutargalt.

*

Ja lõpetuseks üks Chuck Norrise stiilis tõdemus.

Kõvematest kõvemad kalamehed ei vanane. Nad muutuvad lihtsalt üha legendaarsemateks.