Anna oma hääl! 2026. aasta kala valimine kestab veel kolm päeva

Vimb (lad Vimba vimba) on viimastel aastatel kujunenud särje kõrval paljude kalameeste jaoks uueks kevadekuulutajaks. Nimelt tuleb vimb poolsiirdekalana kevadeti rannikumerest jõgedesse kudema, võttes seejuures ette isegi mitmesaja kilomeetri pikkuseid rännakuid ning olles sellega meie kalade seas üks võimekamaid rändureid. Harrastuskalastajate vaates on vimb viimase viie aasta jooksul püügiobjektina suurima tõusu teinud kalaliik ja pole ka ime – tema õngitsemine on põnev ning tabatavad kalad nt särjega võrreldes vägagi korralikus mõõdus. Selles, et suur osa õngemeestest kevadel särje asemel nüüd hoopis vimba püüdma läheb, on „süüdi“ peamiselt Sindi paisu likvideerimine, millest suurimat kasu ongi lõiganud just vimb – täna püütakse kottsuud kevadel Pärnu linnast kuni Kesk-Eestis asuva Jändja paisuni, üksikuid isendeid aga saadakse ka päris Paide linna alt.

Kevadine vimb on rasvane ning imehea puhta maitsega kala, aga tema tarbimist vähendab pindluude rohkus, mis muudab vimma söömise tülikaks. Toidulauale jõuavad põhiliselt 500–600-grammised vimmad, kelle lihast valminud äkine ja kotletid on paljude lemmikud. Levinud on ka vimma kuivatamine.

Klubide liidu hinnangul sobib vimb aasta kalaks seetõttu, et kätkeb endas eilse päeva edulugu, tänase päeva tänu ja homseid väljakutseid. Vimma käekäigu paranemisse on juba palju investeeritud, aga mitmed väljakutsed – eelkõige jõkke tulnud vimbade arvukust vähendavad kormoranid – vajavad tähelepanu ja pingutust.

Latikas (lad Abramis brama) on karpkalalaste sugukonda kuuluv kala, kes elab meil enamasti suuremates järvedes, suuremates aeglase vooluga jõgedes või jõeosades ning vähemal määral rannikumeres. Latikas koeb madalaveelistes järvedes või nende osades ja vanajõgedes, ning teadusuuringud on näidanud nende tugevat kudemispaigatruudust. Mõni kala võib 15 aastat järjest igal kevadel täpselt samasse kohta kudema tulla.

Latikas on üks tähtsamaid kutselise kalapüügi objekte meie siseveekogudes, eeskätt Peipsi järves ja Võrtsjärves, ning väga atraktiivne ka harrastuspüüdjatele, eelkõige Emajões, aga ka teistes Emajõe vesikonna jõgedes, Pärnu jõe alamjooksul ning paljudes (peamiselt Eesti lõunaosa) järvedes. Põhjuseks on mõistagi see, et latikas on väga hea söögikala – tema liha on rasvarikas, kõrge toiteväärtusega ja maitsev. Eriti hinnatud on suitsulatikas.

Eesti rekordlatikas püüti 1966. aastal Peipsi järvest, see kala kaalus 5,5 kg, oli 58 cm pikk ning tema vanuseks hinnati 18 aastat. Harrastuspüüdjate saagiks langevad tavaliselt 1–2-kilosed latikad. Hoolimata küllaltki tugevast püügisurvest näitavad kalastiku seire ja uuringute tulemused, et latika käsi (uim) käib praegu vähemalt Peipsi järve–Emajõe–Võrtsjärve süsteemis üsna hästi.