• 18.10.25, 22:00

Saame tuttavaks: Aasta kala 2026 kandidaat nr 3, latikas

Kalastaja eestvedamisel on valitud aasta kala juba 2019. aastast. Varasemalt on seda tiitlit on kandnud jõesilm (2019), lõhe (2020), haug (2021), ahven (2022), merisiig (2023), koha (2024) ning viimati, 2025. aastal, angerjas. 2026. aasta nominendid on meritint, vimb, lest ja latikas. Võitja selgub rahvahääletuse tulemusel, kus ka sina saad anda oma panuse. Kui soovid, kingime sulle oma hääle andmise eest Kalastaja ühekuulise digitellimuse.
Saame tuttavaks: Aasta kala 2026 kandidaat nr 3, latikas
  • Foto: Ralf Mae
Selles artiklis tutvustame lähemalt võistluse kolmandat kandidaati, latikat. Latika esitas Aasta kala konkursile Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi.
Latikas on oluline püügiobjekt nii harrastuskalastajatele kui Peipsi kaluritele. Latikas (lad Abramis brama) on karpkalalaste sugukonda kuuluv kala, kes elab meil enamasti suuremates järvedes, suuremates aeglase vooluga jõgedes või jõeosades ning vähemal määral rannikumeres.
Latikas koeb madalaveelistes järvedes või nende osades ja vanajõgedes, ning teadusuuringud on näidanud nende tugevat kudemispaigatruudust. Mõni kala võib 15 aastat järjest igal kevadel täpselt samasse kohta kudema tulla. Latikas on üks tähtsamaid kutselise kalapüügi objekte meie siseveekogudes, eeskätt Peipsi järves ja Võrtsjärves, ning väga atraktiivne ka harrastuspüüdjatele, eelkõige Emajões, aga ka teistes Emajõe vesikonna jõgedes, Pärnu jõe alamjooksul ning paljudes (peamiselt Eesti lõunaosa) järvedes. Põhjuseks on mõistagi see, et latikas on väga hea söögikala – tema liha on rasvarikas, kõrge toiteväärtusega ja maitsev. Eriti hinnatud on suitsulatikas.
Eesti rekordlatikas püüti 1966. aastal Peipsi järvest, see kala kaalus 5,5 kg, oli 58 cm pikk ning tema vanuseks hinnati 18 aastat. Harrastuspüüdjate saagiks langevad tavaliselt kuni kahekilosed latikad. Hoolimata küllaltki tugevast püügisurvest näitavad kalastiku seire ja uuringute tulemused, et latika käsi (uim) käib praegu vähemalt Peipsi järve–Emajõe–Võrtsjärve süsteemis üsna hästi.
Vanemast ajast on teada, et kui algas latika kudeaeg, jätsid järveäärsed kogukonnad kõik muud tegevused pooleli ja tegelesid kalapüügiga. Seda olukorda kirjeldab hästi August Gailit romaanis „Ekke Moor“, kus vanausuliste kogukonna matriarh unustati surivoodile, kuna sel tähtsal hetkel juhtus midagi veel olulisemat – latikas tuli randa.
Ka tänapäeval võtavad paljud kalamehed puhkuse just kevadsuvel, et saada osa põnevast kudemisaladele minevate ja sealt naasvate latikate püügist. Sel ajal on Emajõe kaldad täis õngitsejaid ning kodudes tossavad suitsuahjud. 2026. aasta kala saad valida siin.

Seotud lood

Tagasi Kalastaja esilehele