Päästeamet muretseb eakate kalastajate ja paadimeeste pärast

Eakad inimesed ei istu tänapäeval enam kodus tugitoolis, vaid löövad erinevatel elualadel aktiivselt kaasa. Meie oodatav eluiga pikeneb pidevalt ja nii ei suuda keegi oma vanaduspõlve verandal kassi silitades mööda saata. Seoses sellega on muutumas aina aktuaalsemaks ka eakate inimestega autoroolis, veekogudel ja kalal juhtunud õnnetused. Kalastajaga vestles Lõuna päästekeskuse ennetustöö büroo ennetuspartner Elari Kliiman, kes tuletas meelde põhilised veeohutusreeglid.

Odavaim ja käepäraseim elukindlustus vee peal viibides on päästevest. Sõltumata sellest, kas sa sõidad paadi või mõne muu veesõidukiga, kalastad kahlamispükstes või ukerdad veekogu järsul libedal kaldal, kanna alati päästevesti! Päästevest ei ole häbiasi, vaid näitab lugupidamist iseenda vastu. Kõige turvalisem on kanda tavalist kraega päästevesti, mis toetab vette kukkudes kaela kohalt pead ning hoiab suu ja nina veepinnast kõrgemal isegi siis, kui inimene peaks kukkudes mingil põhjusel teadvuse kaotama. Tänasel päeval on moodi läinud ka suruõhuballoonist isetäituvad päästevestid, aga neid võib soovitada inimestele, kes on veega sinapeal, sest selliste vestide avanemiseks on vaja nöörist tõmmata. Veel on olemas ohutusvestid, mis hoiavad inimest vaid veidi pinnal. Need on väikeste ujukitega ja mugavad nt sportimiseks, ent pinnal püsimisele aitab selline ohutusvest vaid veidi kaasa – ellujäämiseks peab ka inimene ise hulga tööd tegema.

Mine kala- või paadiretkele võimalusel koos mõne sõbra või tuttavaga, nii saab kaaslane õnnetuse korral abi kutsuda. Kui on siiski vastupandamatu soov minna üksi või sobival ajal kaaslast ei leidu, teavita lähedasi või paari usaldusväärset tuttavat sellest, millal ja kuhu sa lähed ning millal plaanid tagasi olla. Kui peaks midagi juhtuma, on laias laastus teada, millal ja kust sind otsima tuleks hakata.

Kui lähed kahlamispükstes võrku laskma, võta ilmtingimata keegi kaasa – kasvõi lapselaps. Tähtis pole niivõrd see, et kaaslane vajadusel kohe appi saaks rutata, vaid see, et keegi õnnetuse korral võimalikult ruttu 112 helistaks. Omal käel appi minemisega kipub paraku olema nii, et kui oskused puuduvad, võib sellest olla rohkem kahju kui kasu.

Kui tahad end kahlamispükstes kindlamini tunda, proovi suvel sooja veega ja mõne füüsiliselt heas vormis tuttava juuresolekul end rinnust saadik vees, kahlamispüksid jalas, pikali visata. Kui sellistes oludes paar korda püstitõusmist harjutada, on see hädaolukorras palju lihtsam. Kui aga kahlamispükstes simuleeritud vettekukkumise võimalus puudub, siis uuri, kuidas on kahlamispükse võimalikult ohutu kasutada.

Kui lähed kahlamispükstes võrku laskma või lanti loopima, pea meeles, et libedatel kividel pole parimat abimeest kui üks korralik tugi ehk kahlamistokk. Selleks võib olla näiteks nöörijupiga vöö külge kinnituv vana pikemat sorti alumiiniumist suusakepp või ka spetsiaalne kahlamistokk, mida kalastustarvete kauplusest osta on võimalik.

Kui lähed kalale või niisama paadiga sõitma, võta alati kaasa laetud ning spetsiaalsesse veekindlasse kotti pakitud mobiiltelefon. Kui näed hättasattunut, helista esmalt 112 ning alles seejärel proovi kannatanut võimaluste piires aidata. Väldi füüsilist kontakti uppumisohus oleva inimesega, see võib lõppeda ka sinu uppumisega.

Ära tassi päästevesti niisama kaasas, vaid pane see õigesti selga nii paadiga vee peal olles kui niisama vee ääres (nt ebakindlatel purretel, ujuvsildadel jm) viibides, nõrgal jääl kalastades, kahlamispükstes võrku lastes või spinninguga lanti loopides. Või kui oled juba eakam inimene, siis miks mitte ka lihtsalt veekogu libedal kaldal kõndides – päästevest päästab uppumissurmast ning päästevesti kandmine on popp!