Kolme aasta peale kokku kahanes kutselise püügi maht Kura lahes 37 protsenti. Kasutusest jäi välja 260 eri silmasuurusega nakkevõrku ja 59 mõrda. Püügivahendite arv ei kirjelda kogu koormust – tähtsad on ka nende kasutamise kestus, püügipäevade arv ja püügivahendite tõhusus –, kuid see näitab muutuse tegelikku ulatust paremini kui üksnes tegevuse lõpetanud ettevõtete arv.

- Wikipedia, satelliidifoto Kura lahest ja poolsaarest.
Kura laht
Kura laht (leedu Kuršių marios, vene Куршский залив, Kuršski zaliv) on Läänemere kagusopis asuv magedaveeline laht, mis on laguunne ehk madal, loodeteta ja poolsuletud. Nemunase jõest lähtub Rusnė alevi lähistel kahe jõeharuna põhiline sissevool. Klaipėda linna läbib ainuke väljavool merre, suudmes piiritlevad vaid paarisaja meetri laiust voolusängi nii vasakult kui ka paremalt muulid. Avamerest on laht täies ulatuses eraldatud sadakonna kilomeetri pikkuse ja võrdlemisi kitsa luitelise Kura maasäärega, sellepärast on veetase lahe poolel 12–15 cm kõrgem. Kura lahe põhjapoolne osa kuulub Leedule ja lõunapoolne osa Venemaale.
Väiksem püügikoormus kajastus saagis
Koos kutselise püügi vähenemisega kahanes Kura lahes registreeritud saak. Kui 2024. aastal püüdsid kutselised kalurid ligikaudu 950 tonni kala, siis 2025. aastal umbes 650 tonni. Aastane saak vähenes seega 300 tonni ehk ligi kolmandiku võrra. Kohasaak langes samal ajal 52,7 tonnilt 30,9 tonnile.
Nende arvude põhjal ei saa mõistagi otsustada, kas ja kui kiiresti hakkavad Kura lahe kalavarud taastuma. Leedul on siiski üks varasem näide omast taskust võtta. Nimelt lõpetati 2013. aastal kutseline kalapüük Kaunase veehoidlal ning sealseid muutusi on teadlased saanud jälgida pikema aja jooksul
Kaunase veehoidlas pöördus langus kasvuks
Kutselise püügi lõpetamise ajal oli Kaunase veehoidla kalastiku olukord keeruline. Leedu Loodusuuringute Keskuse andmetel olid kalade üldine arvukus ja biomass langenud 2013. aastaks kahe aastakümne madalaimale tasemele. Pärast kutselise püügi lõpetamist langus peatus ning 2016.–2017. aastal mõõdeti kogu 1997.–2017. aasta vaatlusrea kõrgeimad näitajad.
Muutust oli näha juba kahe järjestikuse uuringuperioodi võrdluses. Aastatel 2014–2015 saadi standardse teaduspüügi kohta keskmiselt 39,6 kala kogumassiga 3,2 kilogrammi. Aastatel 2016–2017 olid vastavad näitajad 56,5 kala ja 7,5 kilogrammi. Suurenes enamiku tähtsamate liikide arvukus, biomass ja keskmine suurus ning kalastikus leidus rohkesti noori kalu, mis viitas varude heale täienemisele.
Kuidas püügipiirangu mõju hinnata?
Kalade kogubiomass. Näitab, kas veekogus oleva kala kogumass suureneb või väheneb. See ei ütle, milliste liikide arvelt muutus toimus.
Liigiline koosseis. Aitab eristada, kas kasvavad peamiselt arvukad karpkalalised või paranevad ka koha, haugi, ahvena ja teiste hinnatud püügikalade varu.
Kalade suurus ja vanus. Suuremate ja vanemate kalade osakaalu suurenemine näitab, et püügist tingitud suremus on vähenenud ning rohkem kalu jõuab vanematesse vanuserühmadesse.
Harrastus- ja ebaseadusliku püügi koormus. Kutselise püügi piiramine ei eemalda ülejäänud püügikoormust. Tulemuse hindamiseks tuleb teada ka harrastuskalastajate saake ning arvestada röövpüügi võimaliku mõjuga.
Uuringu autorid pidasid nii kiire muutuse kõige tõenäolisemaks põhjuseks kutselise püügi lõpetamist. Nad ei käsitlenud seda siiski ainsa võimaliku mõjutajana: tulemusele võisid kaasa aidata ka ebaseadusliku püügi parem kontroll ja sportlike vahenditega püüdjate teadlikum käitumine. Kaunase kogemus toetab järeldust, et suure püügikoormuse eemaldamine võib anda kalastikule kiiresti taastumisruumi, kuid ühe meetme mõju ei saa ülejäänud muutustest täielikult lahutada.
Kõik kalaliigid ei taastunud ühes tempos
Kalade biomassi suurenemine ei tähendanud, et kõikide liikide olukord paranes võrdselt. Kõige selgemalt kasvas särje ja ahvena varu. Latika ja koha arvukus ning biomass liikusid samuti üles, kuid aeglasemalt. Haugi arvukus jäi seevastu väikeseks ja alla pikaajalise keskmise.
Röövkalade osakaal kogu kalastiku biomassis suurenes 2014.–2015. aasta 15,8 protsendilt 2016.–2017. aastal 19,7 protsendile. See jõudis üsna lähedale vähemalt 20-protsendisele tasemele, mida uuringus peeti tasakaalustatud kalakooslusele iseloomulikuks. Üksikute aastate vahel esines siiski suuri kõikumisi.