Sul on selgroogu öelda alkoholile „ei“

Kuigi Päästeamet on viimastel aastatel veeõnnetuste ennetamiseks kõvasti vaeva näinud, näitab statistika, et õnnetuste arv on jätkuvalt kasvuteel. 2019. aastal hukkus veeõnnetustes 36 inimest, neist joobes oli 23. Aasta hiljem, 2020. aastal uppus 58 inimest, neist joobes 31.

Mis siis ajab eestlasi jooma? Viimase aasta kontekstis võiks arvata, et üks põhjuseid on koroona ning sellest tulenev stress ja ebakindlus tuleviku ees. Oma osa on aga kindlasti ka sellel, et eestlased on end ikka kõvadeks meesteks pidanud – kõva mees kannab palju ja võtab alati põhjani. Mere ja paadisõidu kontekstis tuleb kohe meelde ka üks eestlaste vana meretraditsioon, kui sadamast paadi või laevaga merele jõudes valatakse pudelist esmalt sorts Neptunile, seejärel võtab punnsuutäie kapten ning tema järel kogu ülejäänud meeskond. (Sellisel traditsioonil on tegelikult ka oma väike joomist pärssiv mõju, sest ega keegi kaptenist rohkem lonksata ei julge ning see hoiab ära laevas salaja joomise. Paraku ajab niisugune lonksamine hamba ikka verele.) Kuna alkoholiga seotud õnnetuste arv on viimaste aastate statistikale tuginedes kasvuteel, on tagumine aeg oma suhtumist alkoholi ja alkoholiga seotud traditsioonidesse muuta. Vähemalt ses osas, mis puudutab veekogudel viibimist ning paadiga liiklemist.

Alustuseks võiks tolle „ kõigepealt Neptunile, seejärel kaptenile ja lõpuks meeskonnale“ rituaali asendada hoopis traditsiooniga võtta pärast edukalt lõppenud meresõitu Neptuni ja kapteni terviseks sadamakõrtsis, nagu seda teevad purjetajad hooajal toimuvate kolmapäevaste võistlussõitude järel. Teiseks tuleb Päästeameti hinnangul tõsta paadis reisijate teadlikkust – kui me autosõidu puhul peame normaalseks, et purjus juhti rooli ei lase, siis kapteni oleku kohta märkuste tegemine nii iseenesestmõistetav ei ole. Lisaks peaksid kaasreisijad olema kursis sellega, millised navigatsiooniseadmed ja ohutusvarustus paadis kindlasti olema peab ning kas paak on täis.