Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Merepunase väike kudejate hulk viitab suurele püügisuremusele
TÜ Eesti Mereinstituudi teadlased on teinud kindlaks, et Pirita jõkke kudema naasnud lõhede ja meriforellide arv on viimastel aastatel kordades väiksem kui merre laskunud noorkalade hulk lubaks prognoosida. Vähene kudejate arv viitab suurele väljapüügile mereelu perioodil. Kuidas olukorda parandada? Kalastaja ajas juttu TÜ Eesti Mereinstituudi lõheuurija Martin Kesleriga.
Pirita jõel toimuv on TÜ Eesti Mereinstituudi teadlaste jälgimise all olnud üle 15 aasta. Selleks, et asjast oleks võimalikult täpne ülevaade, on Pirital jõkke merre rändavate smoltide loendamiseks paigaldatud mõrd ning kudema tulevate kalade loendamiseks kalatõke koos kalakaameraga. Alates 2006. aastast on jões loendatud laskuvaid smolte (metoodika näeb välja nii, et mõrraga püütakse näiteks 100 laskujat kinni, märgistakse ning lastakse 2 km kõrgemal uuesti jõkke. Kui näiteks 1000 kala ära märgistada ja katset korrata, saab üsna täpselt teada, millise protsendi mõrd kinni püüab. Tavaliselt on see umbes 15 protsenti), alates 2014. aastast aga töötab samas ka kalakaamera ning kõik jõkke tõusvad lõhed ja meriforellid ujuvad kaamera eest läbi ning registreeritakse. Kaamera abil saavad teadlased teada kala liigi, soo ja täpse suuruse, kas kala on lõigatud rasvauimega või mitte jne.
Tänu eeltoodule on Pirita ainuke jõgi Eestis, mille kohta on väga täpselt teada, kui palju tähnikuid jões elab, kui palju neid merre laskub ja kui palju neist täiskasvanuna jõkke tagasi kudema tuleb. Sellele infole tuginedes annab teha järeldusi ka teiste Põhja-Eesti jõgede kohta.
Probleem
TÜ Eesti Mereinstituudi lõheuurija Martin Kesleri sõnul võiks Pirita jõgi anda ideaalis 12 000 laskujat aastas ning väga headel aastatel ongi see number täis tulnud. Viimastel aastatel aga tõuseb jõkke kudema ebaloomulikult väike arv kalu. Näiteks 2020. aastal registreeris kalakaamera vaid 180 lõhet, kellest valdav enamus oli looduslikku päritolu – üksnes kuus isendit olid lõigatud rasvauimega. Forellide osas oli aga seis veel kurvem – jõkke naasis vaid 60 isendit. Kuidas neid numbreid tuleks tõlgendada?
Kord aastas panevad kõik Läänemere lõheuurijad oma andmed kokku ning koostavad ühe suure koondaruande, mis analüüsib erinevaid Läänemere lõhede ja meriforellidega seotud aspekte. Ühe näitajana hinnatakse ka laskujate ellujäämust. Jõest merre laskumine ehk sünnikodust laia ilma minek on lõhe ja meriforelli puhul üsna ohtlik ja ohvriterohke eluetapp. Laskujate seas on suurim suremus tavaliselt esimestel meres veedetud kuudel, aga need, kes sellest kadalipust läbi tulevad ja ellu jäävad, hiljem enam niisama lihtsalt ära ei sure. Olenevalt aastast jääb pärast seda n-ö rasket hetke ellu umbes 10–20 protsenti laskujate koguarvust.
Seejärel algab lõhede ja meriforellide mereelu periood ning neid kalu hakatakse välja püüdma, mille tulemusena jääb juba nimetatud 10–20 protsendist (sõltuvalt aastast) alles ca 1,4–9%. Heaks tulemuseks loetakse 5 protsenti. Pirita jõel ja ka teistel põhjaranniku jõgedel on aga kudema tõusjaid alla 2% – näiteks 2018. aasta smoltidest naasis Pirita jõkke vaid 1,6 protsenti. Seda on ilmselgelt vähem kui laskujate hulka ning looduslikku potentsiaali arvestades optimaalne oleks.
Nii väikesel protsendil on teadlaste arvates peaasjalikult kaks põhjust. Esimene on loodusliku ellujäämuse vaheldumine – kui smolte on palju, laskuvad nad tavaliselt merre väiksematena ja vastupidi. Väiksematel smoltidel on meres omakorda suurem suremus.
Teine ja peamine põhjus, mida Mereinstituudi teadlased oma töös väga selgelt näevad, on suur püügisuremus. Ehk maakeeli – enamus kalu püütakse mereelu perioodil lihtsalt välja. Kui lõhega on Eestis püügisuremuse osas asjad üpris halvasti, siis meriforelliga on lood puha hullud. Viimased kolm aastat on lõhede püügisuremus püsinud täpselt piiri peal – kui veel natuke rohkem püüda, langeb kudejate hulk alla kriitilise miinimumi ning kalavaru ei ole enam jätkusuutlik. Meriforelliga on vähemasti Pirita jõe kontekstis see piir juba ületatud.
Kuna meie põhjaranniku jõed on mõneti erinevad, ei saa Pirita olukorda ülejäänud kudejõgedele üks-ühele üle kanda. Pirita jõgi suubub Tallinna lahte, viimane on aga tormide eest suhteliselt hästi kaitstud. Seetõttu saab seal suure osa sügisest võrkudega ümber jõesuudme püüda vabamalt kui suhteliselt lagedamal lõigul Tallinnast ida poole. Ülemäära suur püügisuremus ning väike kudejate hulk on aga selgesti täheldatav ka mujal, mistõttu kudejaid n-ö üle ei ole mitte üheski jões. Hetkel on jõkke tõusvate kalade hulgas õnneks piisavalt suuri emaseid isendeid ja nende marjast tuleb õige napilt välja, et populatsioone elus hoida. Aga püügirõõmu on kalanappuse tõttu jões minimaalselt ja enne kudemist ei tohiks sealt üldse kedagi välja püüda (eriti just meriforelli), sest muidu saabub krahh. (2020. aasta 02. detsembri seisuga olid harrastajad Pirita jõest tabanud 64 kg lõhet ja 1,7 kg meriforelli.)
Mida annab teha?
Martin Kesler näeb antud probleemi peapõhjusena üleüldist suurt püügisurvet merel. Kutselist lõhepüüki meres reguleerib kvoot, mis on antud isendites. Kvooti on korduvalt vähendatud ja see püütakse Soome lahel praktiliselt täis. Harrastusvõrgumeestele aga kvoot ei kehti. Kokku püütakse Eesti rannikumerest välja üle 10 tonni lõhet, meriforelli saagid aga on viimase 15 aastaga kahekordistunud, kõikudes praegu 25–30 tonni vahel. (Need numbrid ei sisalda spinningumeeste saaki, mis tuleks kogupüügi saamiseks veel juurde liita – toimetaja märkus.) Sealjuures püüavad harrastusvõrgumehed deklareeritud püügiaruannete põhjal välja peaaegu sama palju merepunast kui kutselised kalurid.
Hetkel kuum
Valikuvariante, kuidas püügisurvet vähendada ja seeläbi olukorda parandada, palju ei ole. „Spinningumeestele hakkas kehtima kahe kala piirang, seal midagi enamat hetkel teha ei anna,“ ütleb Martin Kesler. „Kuna aga põhilise kala võtab siiski välja võrgupüük, nii harrastuslik kui kutseline, siis on kõige kiirem tee jõgedesse kudejaid juurde saada just selle segmendi vähendamine. Lisaks on spinningupüügil võimalik alamõõduline kala tagasi lasta, võrgupüügil niisugust varianti aga ei ole.“
Milliseid meetmeid TÜ Eesti Mereinstituudi teadlased võrgupüügi osakaalu vähendamiseks soovitavad, pole hetkel veel päris selge. „Harrastajad võiksid endalt alustuseks küsida, kas nad eelistavad meriforelli püüda merest spinninguga või harrastusvõrguga. Siin on otsustamise koht – kas võimaldada rohkem harrastuslikku võrgupüüki, et väiksem kogus inimesi saaks suurema hulga kala merest tõhusamalt kätte, või rõhuda harrastajate seas rohkem spinninguga püügile, mis on sportlikum,“ kaalub Kesler.
Martin Kesleri sõnul ei keskendu ülemäärane püügisurve ainult forellile ja lõhele, vaid puudutab ka teisi kalaliike. „Näiteks 2019. aastal püüti Eesti põhjarannikult ainult 6 tonni ahvenat (ajalooliselt on see olnud ka üle 100 tonni aastas), mis tähendab, et ka ahvenavaru on ülikehvas seisus. Sama käib siia kohta – meres kudeva loodusliku siia varu Soome lahes on ülikriitilises seisus. Kõik see tähendab, et tuleks otsida terviklikku lahendust, mis hõlmaks kõiki kalaliike,“ räägib ta.
Kas tervikliku lahenduse otsimine tähendab seda, et juba järgmisel aastal algavad antud teemal sisulised arutelud? Selgub, et hetkel konkreetsest tegevuskavast ega mingitest tempodest kõneleda veel ei saa. „See, millest me rääkisime, on probleem, mida me väga selgelt näeme ja mis vajab lähiaastatel lahendamist,“ räägib Kesler. „Meriforellide kontekstis tundub Soome lahel talvisel ajal alla 3-meetrises vees väikese silmaga võrguga püüdmise kehtiv keeld mõistlik, sest põhiliselt liigubki sel ajal madalas kaldaäärses vees alamõõduline meriforell – just see kala, keda ei tohiks püüda. Kui jätta sellest rühmast midagi püüdmata, kajastub see kohe järgmisel aastal suurenenud kudejate hulgas. Kas analoogset piirangut oleks mõistlik rakendada lisaks Soome lahele ka ülejäänud Eesti rannaaladele, me veel täpselt öelda ei oska.“
Martin Kesler julgustab ka harrastuskalamehi antud küsimuses oma arvamust valjemini välja ütlema. Pole ju mingi saladus, et kevadel ja sügisel, kui meriforell on rannas, on parimatel lõikudel paiguti üsna raske niimoodi lanti visata, et see järjekordsesse võrguliini ei takerduks. Merikaküttide sõnul on tipphooajal raskusi isegi vabade püügikohtade leidmisega, sest kõik magusamad neemetipud on võrke täis pandud. Kõige selle tagajärjeks on tõsiasi, et Pirita jõkke naaseb sügisel kudema ainult 60 meriforelli.
„Püügivõimekus meres on hetkel ilmselgelt liiga suur ning seda tuleks vähendada. Huvigrupid võiksid vaimu valmis panna, sest need asjad on vaja lähiaastatel selgeks rääkida,“ võtab Martin Kesler teema kokku.
Enimloetud
3
Põhjalik ja praktiliste nõuannetega lugu fileerimisnugadest ja nende teritamisest
Nipid ja nõksud
Viimased lood
Kalakohad
Põhjalik ja praktiliste nõuannetega lugu fileerimisnugadest ja nende teritamisest
Seadus
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele