Toruputukad – väikesed torud, aga suured kalad

Kuni kestab sügisene lõhepüügikeeld, on paras aeg end teoorias harida. Lõheputukad on ilmselt kõige laiem valdkond lendõngeputukate seas – nende sidumisest ning lõhepüügist lendõngega on kirjutatud lugematu arv artikleid, uurimusi ja raamatuid ning kindlasti kirjutatakse veel. Järgnevas keskendume Atlandi lõhele – sisuliselt võib siia liigitada ka Läänemere lõhe – ning vaatleme üldiseid nüansse, mida lõheputukate sidumise ja nendega püüdmise juures arvesse võtta.

Nagu teada, käib 90 protsenti kalade toitumisest käib vee all. Et kalu vee alt püüda, on lendõngitsejad välja arenenud lendõngeputukate n-ö raskekahurväe, mis koosneb striimeritest, lõheputukatest ning tiibadega märgadest kärbestest. Kui järjeloo eelmises osas vaatlesime striimereid ja märgi kärbseid, siis seekord heidame pilgu lõheputukate ajaloole ja arengule.

Alljärgnev lugu on mõeldud eelkõige neile kalameestele, kes on kalapüüki lõheputukatega küll juba proovinud, aga tahaks edasi katsetada ning lõheputukatest rohkem teada saada. Loodetavasti on järgnevast loost Doctorite osas abi.

Sügis on käes, lõhe ja meriforell rändavad taas jõgedesse ning peagi on algamas järjekordne merepunase jõest püüdmise hooaeg. Seoses sellega võtame vaatluse alla lõheputukate klassika hulka kuuluva Ally’s Shrimpi, mis seoti esmakordselt lipsu otsa lõheputukate mõistes üsna hiljuti, 1980. aastal.

Elektriline liikuvus Euroopas ei puuduta enam üksnes sõiduautosid. Kia tõi eelmise aasta lõpus turule täiselektrilise kaubiku PV5, mis on ehitatud spetsiaalselt elektriliste kaubikute jaoks loodud platvormile e-GMP.s ja pakub hulgaliselt võimalusi tarbesõiduki konfigureerimiseks. Kia PV5 on saadaval kahe- ja kolmekohalise pakiautona, 5-kohalise meeskonnakaubikuna ja viie- ning seitsmekohalise reisijatebussina. Viimast saab kohaldada ka invavedudeks. Aasta lõpus on mudel saadaval ka šassii versioonis.