2026. aasta Eesti meistrivõistlused fiidripüügis võitis Alex Roost

Turniiri teine etapp peeti Paunküla veehoidlal. Roost meenutas, et tema jaoks näitas Paunküla etapp, et alati ei pruugi kõik minna plaanide järgi. „Peamiseks võistluskalaks oli seal särg ja väike latikas. Meie jaoks algas see etapp väikese tagasilöögiga – tellitud elussööda komponent ei jõudnud õigeks ajaks kohale ning pidime hakkama saama selle elussöödaga, mis meil reaalselt olemas oli. Võistlus oli väga pingeline. Kõige paremini said hakkama need sportlased, kes suutsid väikese latika käitumise lahti mõtestada ja seda oma püügiplatsil stabiilselt realiseerida. Minu jaoks lõppes Paunküla etapp 9 punktiga. Enne otsustavat kolmandat etappi oli mjul 14 punkti, millega olin üldarvestuses alles 4. kohal.“

Enne läinud nädalavahetusel peetud kahepäevast BOBO Cup etappi ei olnud võistluste üldvõitja osas veel midagi kindel. „Pärnu võistlus algas minu jaoks juba paar nädalat varem,“ meenutas Roost Kalastajale. „Käisin mõned nädalad enne võistlust tulevasel võistlustrassil kalastamas ja luuret tegemas. Eesmärk oli saada ettekujutus sellest, millist kala võib trassilt oodata ja kuidas kala seal käitub. Teadsin muidugi, et paari nädalaga võib jões kõik muutuda, aga mingi alginfo oli siiski olemas.“ Võistlusnädala esmaspäeval jäi Roost haigeks. Neljapäevaks oli tervis siiski nii palju parem, et mees sai koos tiimikaaslase Marek Pärliniga treeninguid tegema hakata.

„Pärnu etapp erines paljudest teistest võistlustest selle poolest, et A- ja B-tsoon asusid täiesti erinevates kohtades ning ka püük oli seal väga erinev. B-tsoonis saime üsna kiiresti kinnituse, et üheks põhiliseks võistluskalaks saab olema nurg. Kalade keskmine kaal oli täiesti arvestatav ning võtud piisavalt kiired, et hea püügipäeva korral korralikku kaalu koguda. Vahele tuli ka latikaid, kuid neid ei olnud palju ning nende peale taktikat üles ehitada tundus liiga riskantne,“ kirjeldas Roost Kalastajale treeninguil kogetut. Järgmisel päeval tulevase võistluse A-tsoonis selgus aga, et kala oli seal vähe ning kala väga ettevaatlik.

Loosi tahtel võistles Roost viimase etapi avapäeval sektoris B18. „See oli üsna keskne koht ning enne võistlust ei olnud mul erilist lootust sealt hiigelkaalu saada. Hilisemad tulemused kinnitasid, et trassi erinevused olid päris suured. Andsin endast maksimumi ja võitlesin avapäeval välja 4 punkti ehk neljanda koha. Samal ajal tuli A-tsoonist väga hea uudis. Marek Pärlin, minu tiimikaaslane, kes oli loosi tahtel sattunud sektorisse A3, sinna, kus olime reedel trenni teinud, võitis oma tsooni! Seega oli meil tiimine esimese päeva lõpus 5 punkti ning võimalus võidelda etapivõidu ning üldarvestuse poodiumikoha pärast.“

Teine päev kujunes ilmastiku osas veelgi raskemaks kui esimene. Tuul oli tugevam ning sadas palju. Võistluste A-sektoris puhus tuul puhanguti 20 m/s ning sadas, kaugelt püüdmiseks ei olnud olud just head. B-tsooni tingimused olid pisut soodsamad, seal jäi tuul selja taha ning kaldal olevad puud kaitsesid püüdjaid tugevaimate tormipuhangute eest.

Loos saatis Alex Roosti sektorisse B16, mis oli vaid kaks kohta eelmise päeva püügikohast vasakul. Roosti teine võistluspäev algas halvasti. Kui teised juba kalu said, ei suutnud tema oma platsi kuidagi tööle saada. „Lõpuks hakkas kala tulema ja kaal tasapisi kasvama,“ meenutas Roost. „Arvan, et üheks võtmekohaks sai õige konksu ja sööda valik.“

Ta lisas, et kõige suuremaid probleeme tekitas latikas. Kala oli küll söödaplatsidel olemas, aga see ei võtnud. Ka oli näha, et latika kohalolek peletas platsidelt nuru, mis muidu aktiivselt toitus. „Seega tuli leida tasakaal – hoida nurg püügiplatsil, aga mitte sööta nii, et kogu püük muutuks latika ootamiseks,“ lisas tänavune Eesti meister oma taktikavalikut kirjeldades. „Päeva lõpuks mängisin välja 2 punkti ehk tsooni teise koha,“ lõpetas ta võistluspäeva kokkuvõtte kirjeldamise. „Ning kolme etapi kokkuvõttes õnnestus võita individuaalne Eesti meistri tiitel.“