Kes kogub rasva, kes poeb mutta: kalade kavalad talvestrateegiad

Mäletatavasti kohanevad kalad hästi toidupuudusega, mis tavaliselt vaid võtab maha nende kasvutempo ja aeglustab suguküpsuse saabumist. Kalad võivad taluda kadestamisväärselt kaua ka täielikku nälga, ilma et see muutuks nende elule ohtlikuks. Mõistagi oleneb siin palju kala eluviisist ja muudest asjaoludest. Mitmetel siirdekaladel moodustab lühem või pikem näljakuur kindla osa pulmareisist. Näiteks oli üks Reini jõkke tulnud märgistatud lõhi täiesti toiduta 330 ööpäeva ja kaotas selle ajaga veerandi kehakaalust. Paljudel liikidel tuleb igal talvel kuude kaupa nälgida, sest sel ajal on neil raske toitu leida. Ent külm vesi aeglustab kala ainevahetust ja vähendab energiakulusid, mille tõttu pikemaaegne paastumine ei mõjugi eriti kurnavalt.

Katsetingimustes, kus pole karta vaenlasi, võivad kalad söömata väga kaua vastu pidada ka soojal ajal, kuigi siis nende kaal kahaneb kiiremini. Esitame mõned seni teadaolevad nälgimisrekordid, mis põhjustasid küll kalade tugevat kõhnumist, kuid mitte surma. Tegemist oli peamiselt maimude ja noorkaladega. Nad elasid vees, mille temperatuur võrdus looduslike veekogude omaga.Haugi hoiti täiesti söömata 124 ööpäeva, ta kaal vähenes selle ajaga 26% võrra. Teiste liikide kohta on vastavad andmed järgmised: ahven – 128 ööpäeva, 33%; särg – 186 ööpäeva, 36%; linask – 254 ööpäeva, 59%; koger 293 ööpäeva, 51%; vingerjas – 413 ööpäeva, 65%; angerjas – 481 ööpäeva, 63%; jõesilm – 605 ööpäeva, 74%.

Niisiis ületab meie kalade absoluutne nälgimisrekord poolteist aastat, kaalukaotus aga ulatub kolmveerandini esialgsest! Sellisel juhul kasutas jõesilm ära mitte ainult kõik kehas leiduvad rasvavarud, vaid ka suurema osa lihaskoest. Lõpuks jäi loomast järele sõna otseses mõttes luu ja nahk, kuid siiski ta ei hukkunud.

Selle küsimuse lahendasid läti kalauurijad. Selgus, et ka koger kasutab talvel peamise energiaallikana rasva, kuid erinevalt teistest kaladest ta rasvavarud sealjuures ei vähene, sest ka suurem osa toiduga saadud süsivesikuid töödeldakse kehas ümber rasvaks. Võimalik, et häda korral aitavad rasva moodustada isegi kogre kudedes olevad valkained. Tänu niisugusele ainevahetuse iseärasusele läheb koger talvele julgelt vastu isegi siis, kui ta on suvel ja sügisel kehvalt süüa saanud.

Teame, et meie kalad taluvad kõigusoojaste loomadena hästi külma (muidu nad ei saaks ju siinsetes vetes elada), mitmed neist langevad isegi taliuinakusse. Ent kuidas on lugu vastupidise äärmusega?

Eespool tõdesime, et kalade nõudlikkus vee temperatuuri suhtes erineb meie tingimustes liigiti üsna palju, jäädes enamasti 8–25°C piiridesse. Eluks hädapärast kõlbliku temperatuuri ülapiir on aga võrdlemisi ühetaoline: karpkalalastel ja ahvenlastel 26–28°C, lõhilastel vaid kraad või paar vähem, mis näitab kalade head kohastumisvõimet vee soojuse suhtes. Kuid siin oleneb mõndagi harjutamisest, treeningust. Paljud kalad kogunevad meelsasti soojuselektrijaamade jahutusvetesse, kus temperatuur on aasta läbi tunduvalt kõrgem kui teistes veekogudes ja vees on rikkalikumalt ka toiduorganisme. Kalad harjuvad soojema veega hõlpsasti ja nende intensiivse toitumise temperatuurid nihkuvad eespool näidatust mitme kraadi võrra ülespoole, tunduvalt tõuseb ka üldine soojusetaluvus.

Seniseil andmeil saabub soojuse suhtes treenitud kaladel surm järgmiste temperatuuride juures: hõbekogrel 41°C, linaskil 40°C, turval 38°C, särjel, roosärjel, viidikal ja kogrel 37°C, ahvenal 36°C, kiisal ja ogalikul 34°C, kohal 33°C, haugil 32°C, latikal 31°C, meriforelli ja säina noorjärkudel 29°C, ründil 28°C, tindil 26–29°C ja lõhel 23°C.

Meie kaladest võivad koger ja linask ennast päästa veekogu ülesoojenemise ja ärakuivamise puhul suviuinakuga: nad poevad sügavale mutta, kattuvad paksu limakihiga, langevad soikeseisundisse, jäädes ootama paremaid aegu. Kogre visa hinge kohta on tehtud huvitavaid tähelepanekuid Kasahstani põhja- ja loodeosas, kus on palju madalaid, põuaaegadel sageli täiesti kuivaks jäävaid umbjärvi. Uuesti veega täitudes ilmuvad neisse nagu nõiaväel ka kogred. Asjasse tõi selgust kaevude kaevamine kuivanud järvede põhja. Selle töö käigus tuli mudakihis sageli mitme meetri sügavuses päevavalgele üleni mustaks tõmbunud kokri, alati peaga allapoole. Kalad võisid olla väga lahjunud, sest mõnikord oli uinak kestnud üle aasta, kuid vees nad enamasti elustusid.

Siinkohal on paslik meelde tuletada ka lutsu sesoonse toitumisrütmi iseärasust, kes üle 12°C temperatuuriga vees tunneb ennast kehvasti, langedes küll mitte päris suviuinakusse, kuid suviuimasusse kindlasti.