Kas vanad kalad on noorematest targemad?

Ohtuderikas elu on kalad muutnud võrdlemisi ettevaatlikeks loomadeks. Nende käitumislaadi põhijooned kujunesid pikkade aegade vältel välja vastavalt kehaehitusele ja eluviisile ning antakse pärilikult järglastele edasi. Kuid peale sünnipäraste eelduste ohtusid tunnetada ja vältida on kalad suutelised ka oma elu jooksul hankima kasulikke kogemusi ja neid edukalt rakendama ellujäämise huvides. Teiste sõnadega: loodus on kaladele kinkinud parajal määral õppimisvõimet. Tõsi küll, selles suhtes jäävad nad tunduvalt maha kõrgemal arenguastmel olevatest selgroogsetest – imetajatest, kelle käitumise puhul pole patt rääkida isegi mõtlemisvõimest ja arukusest. Ogalike pulmatavad näitasid, et need kalad ei saa kiidelda oma helge peaga. Kuid samas pidime tunnistama kõrvuti asuvaid kudemisalasid valdavate isasogalike peent tähelepanuvõimet, mis võimaldab tunduvalt vähendada piiritülisid. Kalade (ja teistegi loomade) käitumist jälgides on sageli üsna raske vahet teha, mis siin on sünnipärane, mis elu jooksul õpitud.