Kas vanad kalad on noorematest targemad?

Lugeja küsimusele vastab Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia kaasprofessor Randel Kreitsberg.

Hiina teadlased võtsid kokku enam kui 200 teadustööd selle kohta, kuidas muutused vee kvaliteedis kalade käitumist mõjutavad. Täpsemalt keskenduti kalakasvatustega seotud vee kvaliteedi parameetritele, temperatuurist toksilise reostuseni.

Nagu arvata võib, toimub veekeskkonnas elamine mõnevõrra teistsuguste põhimõtete järgi kui maismaal – nii ka ümbruskonna tajumine ning selle kohta info saamine. Kui maismaal on paljudel loomaliikidel esmatähtis roll nägemisel (pikka aega arvati, et näiteks linnud ei tunnegi üldse lõhna), siis veekeskkonnas on selleks hoopis kuulmine (sh küljejooneelund) ning haistmine. Neist viimane võimaldab info saamist ja vahetamist kõige kaugemate vahemaade taha. Nii ei olegi vaja pikalt selgitada, miks kalamees kalade haistmisest üht-teist teadma peaks – ikka selleks, et need kalad oma konksu juurde ja otsa meelitada.

Kui konksu tunda saanud kala otsast pääseb, viib ta kogu parve endaga kaasa. See on teada-tuntud tõde, mida on kuulnud pea iga kalamees. Nagu seegi, et kui talvisel Peipsil ahvenaparve käima saab, tuleb kala ketti. Natuke mõeldes meenub kindlasti veel mõni. See tähendab, et teadmine kalade parvelise käitumise kohta on kalamehe jaoks oluline info.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.