Sogases vees ei pruugi kalad paaritumiseni jõudagi

Mikroplast on globaalne probleem, mille kahjulike mõjude käes kannatavad nii kalad kui inimesed. Üheks olulisemaks mikroplasti allikaks on tehiskiust kangad ja pesu masinpesemine. Bonni ülikooli teadlased võtsid šnitti planktontoiduliste kalade lõpustest, et töötada välja kodumajapidamisse sobilik filtersüsteem.

Lugeja küsimusele vastab Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia kaasprofessor Randel Kreitsberg.

Nagu arvata võib, toimub veekeskkonnas elamine mõnevõrra teistsuguste põhimõtete järgi kui maismaal – nii ka ümbruskonna tajumine ning selle kohta info saamine. Kui maismaal on paljudel loomaliikidel esmatähtis roll nägemisel (pikka aega arvati, et näiteks linnud ei tunnegi üldse lõhna), siis veekeskkonnas on selleks hoopis kuulmine (sh küljejooneelund) ning haistmine. Neist viimane võimaldab info saamist ja vahetamist kõige kaugemate vahemaade taha. Nii ei olegi vaja pikalt selgitada, miks kalamees kalade haistmisest üht-teist teadma peaks – ikka selleks, et need kalad oma konksu juurde ja otsa meelitada.

Viimaste nädalate kaks lõhedega seotud teadusuudist keskendusid kalakasvanduse ja seire teemadele. Teadlased leidsid, kuidas tehisintellekti abil kasvanduse kala metsikust eristada ning avastasid, et lõhe arvukuse seireks pole vaja üldse vee alla minnagi.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.