Kormoranid söövad Euroopas 670 miljoni euro väärtuses kala aastas

Kui riigil polnud täpsemaid liigipõhiseid andmeid, kasutati bioenergeetilist mudelit. Ühe kormorani päevaseks kalatarbimiseks võeti 0,5 kilogrammi. Uuringus nimetatakse seda konservatiivseks lähtekohaks: mõnes varasemas töös on talvituva linnu tarbimiseks pakutud 0,62–0,8 kilogrammi ning pesitseva linnu omaks 0,8 kilogrammi kala päevas.

Kala keskmiseks väärtuseks määrati neli eurot kilogrammi kohta. Seejärel lisati 25 protsenti kalade vigastuste, häirimise, aeglasema kasvu ja muu kaudse mõju katteks. Nii saadi ühe linnu arvestuslikuks päevakahjuks 2,50 eurot. Aastakahju arvutati lindude arvu, nende kohalolekupäevade ja päevakahju korrutisena.

Neljaeurone hind rakendus mudelis kogu söödud kalale, sõltumata sellest, kas kormoran püüdis kalakasvatusest vikerforelli, järvest kohakala, Läänemerest väikese ogaliku või mõnevõrra suurema ümarmudila. Samuti eeldati arvutuses, et söödud kalal oli majanduslik väärtus, mis jäi inimestel või kalamajandusel kormoranide tegevuse tõttu saamata.

Ka 25-protsendine stressilisa on üldistus. Uuring viitab röövloomahirmu mõjule kalade käitumises ja kasvu aeglustumisele, kuid möönab, et kormorani kohaloleku seost kalade biomassi vähenemisega on vähe mõõdetud ning ilmselt sõltub selle mõju olukorrast. Üleeuroopaline 25 protsenti võeti kasutusele ühe Tšehhi käsitluse põhjal, sest teisi sobivaid näiteid polnud ja küsitlusele vastajad olid lähenemisega üldiselt nõus.

Eesti andmed esitas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Inventuuris kasutati 2023. aasta pesitseva asurkonna suurusena 81 100 ja 2024. aastal 87 200 lindu. Kormoranide kohaloleku ajaks arvestati 210 päeva. Nende arvude korrutamine 2,50-eurose päevakahjuga andis 2023. aasta hinnanguks 42,6 miljonit ja 2024. aasta hinnanguks 45,8 miljonit eurot. Kahe aasta keskmine, ligikaudu 44,2 miljonit eurot, paigutas Eesti Taani, Rootsi, Norra ja Rumeenia järel suuruselt viiendaks kormoranikahju kandjaks.

See summa hõlmab korraga ranniku- ja siseveed, kalanduse ning vesiviljeluse. Uuring ei näita, kui suur osa Eesti 44 miljonist seostub harrastuskalastuse, kutselise püügi, kalakasvatuste või üksikute kalaliikidega. Euroopa sisevete kahju tabelis ongi Eesti reale märgitud, et sisevete osa pole eraldi arvutatud.

Eesti kalakasvanduste kohta koguti konkreetsemaid andmeid viiest tiigifarmist. Need kasvatasid 152 hektaril ligikaudu 330 tonni kala aastas ning hindasid kormoranide ja haigrute põhjustatud aastakahjuks kokku 105 000–120 000 eurot. Kogu Eesti 178 hektari suurusele magevee-tiikide pinnale laiendades pakkusid koostajad vesiviljeluse kahjuks 150 000–200 000 eurot aastas. Oluline piirang on seegi, et farmide hinnang ühendas kormoranide ja haigrute mõju.

Inventuuri tabelis ulatub 26 riigi kalavarude arvestuslik kogukahju 671,9 miljoni euroni aastas. Peaaegu 46 protsenti sellest langeb viiele riigile: Taanile, Rootsile, Norrale, Rumeeniale ja Eestile. Suur osakaal ei tähenda tingimata, et just neis riikides on kõige täpsemalt tõendatud kalavaru vähenemine. Tulemust mõjutavad tugevalt esitatud lindude arv, kohalolekupäevad ja valitud hindamismeetod.

Vesiviljeluses ületas küsitluses teatatud kahju 138 miljonit eurot aastas. Kuna andmed ei katnud kogu Euroopat, hindasid koostajad sektori tegelikuks kahjuks ligikaudu 250 miljonit eurot. Tiigikasvandustes jäi tavapärane kadu uuringu järgi 10–30 protsendi piiresse, äärmuslikel juhtudel ulatus see 70 protsendini. Need näitajad tuginevad kalafarmide tootmiskaole ja on seetõttu täpsemad kui kogu looduses söödud kala rahasse arvutamine.

Uuring soovitab Euroopa-ülest koordineeritud kormoranide ohjamiskava, ühtsemaid seiremeetodeid, paindlikumaid kohalikke meetmeid, paremat kahjuhüvitist ning investeeringuid tõhusamasse ennetusse. Meetmete vajadust põhjendavad nii kormoranide lai levila kui ka asjaolu, et peletamine, kaitsevõrgud ja küttimine on kulukad ning sageli ainult kohaliku mõjuga.