Otoliitide keemiline analüüs näitas, et ühe suve vanusena asustatud siig moodustab üheksa kümnendikku Soome lahe siiasaagist. Teadlased hoiatavad, et siiavaru sõltub liiga kitsast kasvatusbaasist.

- Merisiig, ladina keeli Coregonus lavaretus lavaretus L. See isend on püütud talvel Pärnu jõe alamjooksult.
- Foto: Rain Erala
Soomlaste loodusvarakeskuse Luke värske uuring näitab, et ligikaudu üheksa kümnendikku Soome lahe siiasaagist moodustavad kalad, kes on lastud merre ühe suve vanuste noorkaladena. Soome rannikul on viimastel aastatel püütud 90–100 tonni siiga aastas.
Tulemus ei tähenda, et looduslikul teel paljunev siig oleks kadunud. Küll aga näitab see, kui tugevasti sõltub praegune siiasaak inimese tegevusest. Uuringus analüüsiti 248 kala kuulmekivi ehk otoliidi koostist. Kasvanduses sööda kaudu noorkalale antud strontsiumimärgis jätab otoliiti jälje, mille järgi saab hiljem eristada ühe suve vanusena asustatud kala looduslikust või vastkoorununa merre lastud kalast.
Idas domineeris asustatud kala
Kymijõe Langinkoskenhaara piirkonnast kogutud valimis oli 92% siigadest ühe suve vanusena asustatud. Soome lahe lääneosa võrdlusvalimis olid asustatud aga eranditult kõik saagis olnud siiad. Erandlikum oli Pyhtää nn välissaarte piirkond, kus üle veerandi saagist moodustas meres kudev siig. Usutavasti tähendab see, et teatud piirkondades võib loodusliku kala osatähtsus olla oluliselt suurem kui Soome lahes keskmiselt.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Uuring ei tuvastanud, et asustatud siia saagikus oleks varasemaga võrreldes langenud. Teadlased arvutasid, et tuhat asustatud noorkala andsid saagiks 136 kilogrammi täiskasvanud siiga. Vastkoorunud kalade asustamise tulemus oli tagasihoidlikum. Soome lahe idaossa lasti 2020. aastate alguses igal aastal kolm kuni kuus miljonit vastkoorunud siiga, kuid nende osa hilisemas saagis jäi väikeseks. Luke peab vastkoorunud siigade asustamist siiski arendamist väärivaks, sest see on odavam ning vähendab siiasaagi sõltuvust noorkalade asustamsiest.
Süsteem on haavatav
Kalateadlaste suurim hoiatus puudutab asustamiseks mõeldud kalade “tootmist”. Asustamisel kasutatakse siia nn “Kymijõe tüve”, kus ühesuviseid siigasid kasvatatakse üheleainsale Põhja-Soome sugukarjale toetudes. Alates 2023. aastast ei ole kalakasvatajad enam saanud kasutada jõest püütud kaladelt lüpstud marja, seega on sugukarja genofond püsinud võrdlemisi muutumatu. Soomlaste arvates oleks edaspidi vaja karantiinihaudejaama, kus loodusest kogutud marja kontrollida, enne kui seda kasutada saaks.
Murelikud ollakse ka Kymijõe enda loodusliku siia järelkasvu osas. Langinkoskenhaara 2024. aasta toodanguks hinnati umbes 1,5 miljonit vastkoorunud noorkala, mida on umbes kolm korda vähem kui 1994. aastal. Uurijad märgivad ka, et osa jõkke kudema naasvatest kaladest võivad ise olla ühe suve vanusena asustatud. Piir asustatud ja päriselt loodusliku siia asurkonna vahel on seega ebamäärane.
Loe lisaks
Suomenlahden siikasaalis perustuu vahvasti yksikesäisten poikasten istutuksiin
Siikaistutusten tuloksellisuus Suomenlahdella
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Hetkel kuum
2026. aastal väljastatakse lõhe- ja meriforelli püügiks kalastuskaarte vaid veekogupõhiselt