22.03.26, 10:03

Rannakalanduse valus koht: püügivõimalused ei vasta enam ammu kalavarude seisule

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi värske kordusuuring meie rannikumere püügikoormusest ütleb otsekoheselt, et seda tuleb radikaalselt, kohati peaaegu 80% võrra vähendada. Ainult siis paraneb meie kalade elujärg.

Rain VäätKalastaja vastutav väljaandja

Loe AI kokkuvõtet

Eesti rannikumere kalavarude olukord on kehv ning Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi värske kordusuuring soovitab püügikoormust vähendada kuni 80%. Uuringud näitavad, et kalavarude seisund ei parane, kui praegust püügisurvet ei vähendata. Erinevates maakondades, nagu Pärnumaa, Ida-Virumaa ja Saaremaa, tuleb vastavalt raportile lubatud püüniste arvu oluliselt kärpida. Kõige olulisemal püügialal, Pärnu lahel, on ahvena varustik juba pikemat aega madalseisus. Hoolimata tehnilistest meetmetest pole varude jätkusuutlikkust saavutatud, viidates, et poliitikat tuleb muuta, lähtudes maksimaalsest tegelikust püügikoormusest.

Angerjas, kunagine Euroopa suurte jõgede ja rannikumere arvukas asukas, on ülepüügi tõttu sattunud huku äärele. Võibolla õnnestub selle kala arvukus ühiste pingutuste abil stabiliseerida või taastada.

Angerjas, kunagine Euroopa suurte jõgede ja rannikumere arvukas asukas, on ülepüügi tõttu sattunud huku äärele. Võibolla õnnestub selle kala arvukus ühiste pingutuste abil stabiliseerida või taastada.
Foto: Kalastaja.ee

Eesti rannikumere kalavarud ei parane iseenesest, aja möödudes. Tartu Ülikooli mereinstituudi värske kordusuuring püügikoormusest ütleb otse, et paljude rannikumeres elavate kalade seisund on valdavalt kehv ning üheks peamiseks põhjuseks on liiga suur püügisurve.

Ava PDF fail

Raporti keskne sõnum on selge: kui mereala keskkonnaseisund on halb, tuleb proportsionaalselt vähendada ka püügikoormust. Praktikas tähendab see, et paljudes maakondades tuleks lubatud püüniste arvu kärpida, sest praegused püügivõimalused ei vasta enam kalavarude tegelikule seisule.

Kalavarude seis ei ole enam ammu teadlaste siseasi

Miks teadlased üldse sekkumist vajalikuks peavad? Sest Eesti rannapüügis on püügivahendite piirarvud püsinud peaaegu muutumatuna ligi kakskümmend aastat. Raporti järgi kohandati püügivõimalusi 1990. aastate lõpus veel pidevalt, kuid hiljem jäi see süsteem sisuliselt seisma.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Neil kaladel läheb hästi

Uuringu järgi on mõne liigi arvukus viimastel aastatel olnud suhteliselt hea.

•Ümarmudil – paljudes piirkondades väga arvukas ja laialt levinud

•Liivi lahe räim – arvukus hinnatud kõrgeks

•Vimb – mitmes piirkonnas heas seisus

•Nurg – ainus liik, kelle puhul on nii kalastussuremus kui püügikoormuse mõju hinnatud madalaks

Eeltoodud liigid on uuringu järgi hetkel Eesti rannikumeres kõige paremas seisus, kuigi ka nende puhul võib liigne püügisurve olukorda kiiresti muuta.

Kalamehed tõstavad kalakotti ülesostja koormale 1913. aastal Saaremaal Ninase külas.

Kalamehed tõstavad kalakotti ülesostja koormale 1913. aastal Saaremaal Ninase külas.
Foto: Eesti Rahva Muuseum

Vahepeal on kalavarude olukord aga muutunud ja paljudes piirkondades halvenenud. Teadlased rõhutavad, et püügivõimaluste muutmise asemel on aastaid keskendutud tehnilistele meetmetele, kuid neist üksi ei piisa, et tagada varude jätkusuutlikkus või täita rahvusvahelisi kohustusi.

Kalastiku seisundit hinnatakse indikaatorite abil, mis kirjeldavad kalanduse survet, kudekarja seisu ja populatsiooni suuruselist struktuuri. Erinevate näitajate põhjal arvutatakse koondindeks ning lõpphinnangu annab kõige madalama väärtusega näitaja. Teadlaste sõnul näitavad need hinnangud, et Eesti rannikumeres on olukord halb ning püügisurve suur.

Raporti loogika on ebamugav, aga väga sirgjooneline. Kui keskkonnaseisundit kirjeldavad näitajad on halvad, siis ei saa püük jätkuda vanas mahus lihtsalt sellepärast, et nii on harjutud. Kui mereala ei ole heas seisundis, tuleb proportsionaalselt alla tuua ka püügikoormus. Just sellest sünnivad raporti kõige karmimad järeldused.

Kuidas vähendamise loogika töötab?

Raportis on toodud lihtne näide. Kui hea keskkonnaseisundi lävest on täidetud ainult pool, tuleb ka püügikoormust vähendada umbes poole võrra. Kui koondindeksi väärtus on 0,325, tähendab see ligikaudu 37,5-protsendilist vähendamist. Kui koondindeks on 0,125, tähendab see juba 79,2-protsendilist vähendamist. Raporti järgi tuleb praeguse seisundi juures HKS-i lävendi 0,6 saavutamiseks arvestada just 79-protsendilise püügivõimaluste vähendamisega teatud ajaks.

Liigipilt ei anna põhjust rahuloluks

Kalavarude liigipilt ei ole roosiline. Raport ütleb, et Eesti merd asustavate kalanduses oluliste liikide asurkondade arvukus on valdavalt madal. 2024. aastal hinnati kõrgeks ümarmudila, Liivi lahe räime, vimma ja nuru arvukus, kuid ka nende seas ei tähenda hea arvukus automaatselt väikest püügisurvet. Näiteks nurg on raporti järgi ainus, kelle puhul nii kalastussuremus kui püügikoormuse mõju asurkonna seisundile on madal. Ei ole saladus, et nurg on nii väheväärtuslik püügikala, et tema sattumist püünistesse võib pidada õnnetuseks.

Mitme teise tähtsa liigi puhul on pilt märksa murelikum. Ahven on Eesti rannapüügis üks olulisemaid liike, kuid näiteks Pärnu lahe ahvena varu on raporti järgi nõrkade põlvkondade tõttu juba pikemat aega madalseisus. Merisiia arvukus on madal kuni kurnatud, koha arvukus madal, lesta seisund halb ning angerja seis hinnatud kurnatuks.

Nende kalade olukord on hull

Mitme rannakalanduse jaoks olulise liigi seis on uuringu järgi halb või isegi kurnatud.

Kõige probleemsemad liigid:

•Merisiig – arvukus hinnatud madalaks kuni kurnatuks

•Koha – arvukus madal

•Lest – seisund halb

•Angerjas – seis hinnatud kurnatuks

•Pärnu lahe ahven – mitu nõrka põlvkonda järjest on viinud varu madalseisu

Teadlaste hinnangul on just nende liikide kaitsmiseks vaja püügisurvet märkimisväärselt vähendada.

Siit jõuabki raport kõige ebamugavama järelduseni. Teadlased kirjutavad, et kalaasurkondade seisundit ei paranda see, kui vähendatakse vaid neid püüniseid, mis niikuinii püügile ei jõua või mida kasutatakse harva. Seetõttu ei soovitata lähtuda ainult paberil olevast lubatud püügivõimalusest, vaid maksimaalselt samaaegselt kasutuses olnud püüniste arvust. See on kalanduspoliitika mõttes väga oluline nüanss: kui vähendus tehakse ainult formaalselt lubatud püüniste kohta, kuid tegelik püügisurve jääb kõrgeks, siis see head tulemust ei anna.

Maakonnad näitavad, kui erinev on püük – ja kui sarnane on probleem

Uuring käsitles seitsme maakonna püügikoormust. Ndeks olid Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa ja Pärnumaa. Lisaks vaadeldi eraldi ka väikesaari, nagu Vormsi ja Ruhnu.

Metoodika oli lihtne: kalandusandmete andmebaaside põhjal arvutati, kui suur oli püügivõimaluste maksimaalne tegelik kasutus eri aastatel. Nakkevõrkude ja õngejadade puhul vaadati ühe öö maksimaalset kasutust, lõkspüüniste puhul ühe kuu maksimaalset kasutust.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Foto: Aimar Rakko

Pärnu maakonda käsitleti põhjalikumalt, sest see on meie rannapüügi kõige olulisem piirkond. Pärnumaal koondati andmed aastatest 2018–2024. Teistes piirkondades lisati varasema uuringu andmetele peamiselt 2023. ja 2024. aasta info.

Huvitav näide Vormsilt

Vormsi saare püsielanikel on lubatud kasutada kuni 47 nakkevõrku.

Uuringu järgi on nende kasutus aga vähenenud:

2018 – 31% püügivõimalusest

2024 – 16%

See näitab, et tegelik püügisurve võib olla lubatust märksa väiksem.

Ida-Virumaal kasutati vaadeldud perioodidel aasta lõikes kõige rohkem nakkevõrkude püügivõimalusi. Raporti järgi oli ühe öö jooksul püügil maksimaalselt 36 protsenti võimalikest võrkudest. Mõrdade kasutus oli tugeva sesoonsusega ning eriti märgitakse, et 2022–2024 suurenes ääremõrdade kasutamine nii püüniste arvu kui püügiperioodi pikkuse mõttes. Kui teadlased arvutasid samale piirkonnale uue püügivõimaluse vastavalt keskkonnaseisundi hinnangule 0,125, jõuti näiteks selleni, et 658 lubatud nakke- või raamvõrgu asemel annaks praeguse püügisurve juures reaalsema sihi 55 võrku, kui lähtuda suurimast tegelikust püügikoormusest pluss 10 protsenti.

Foto: Kalvar Ige

Lääne-Virumaal oli pilt mõnevõrra sarnane. Ka seal kasutati kõige rohkem nakkevõrke ning ühe öö jooksul oli püügil maksimaalselt 35 protsenti võimalikest võrkudest. Mõrdade kasutus oli sesoonne ning kahel viimasel vaadeldud aastal lisandus kastmõrraga püük. Kui aga keskkonnaseisundi hinnangut tõsiselt võtta, muutub pilt järsult: 998 lubatud nakke- või raamvõrgu asemel annaks raporti arvutus maksimaalse tegeliku püügi alusel uueks püügivõimaluseks vaid 61 võrku. Sama loogika järgi tuleks näiteks avaveemõrdade arv viia kuue kasutatud püünise juurest kahe peale.

Nende kalade elujärg on rahuldav

Mõne kalaliigi puhul ei ole olukord kriitiline, kuid seis ei ole ka väga tugev. Teadlaste hinnangul vajavad need liigid ettevaatlikku majandamist.

Rahuldav või kõikuv seis:

•Ahven – Eesti rannapüügi üks tähtsamaid liike, kuid varu on piirkonniti väga erinev

•Haug – mitmes piirkonnas mõõdukas, kuid mitte tugev

•Tursk – rannapüügis väike roll, seisund varieerub

•Luts – piirkonniti stabiilne, kuid arvukus ei ole suur. Lutsu arvukust mõjutavad tugevalt kormoranid.

Need liigid võivad püügikoormuse suurenemisel kiiresti nõrgeneda, mistõttu soovitavad teadlased püüki kohandada kalavarude seisuga.

Harjumaal kasutati aasta lõikes kõige enam avaveemõrdade püügivõimalusi, kus ühe kuu jooksul kasutati kuni 29 protsenti võimalikest püünistest. Viimastel vaadeldud aastatel suurenes seal ka rivimõrdade kasutus.

Foto: Kalvar Ige

Läänemaal kasutati enim 1–3 meetri suu kõrgusega ääremõrdu, kus ühe kuu jooksul kasutati kuni 58 protsenti võimalikest püünistest. Nakkevõrkude maksimaalne kasutus jäi 22–29 protsendi vahele. Raporti tabel 17 näitab, et kui lähtuda suurimast tegelikust püügikoormusest, tuleks 2140 lubatud nakke- või raamvõrgu asemel arvestada umbes 120 võrguga. Ääremõrdade puhul oleks langus samuti väga suur: 85 lubatud 1–3 meetrise ääremõrra asemel vaid 11, kui võtta aluseks suurim kasutus pluss 10 protsenti. Vormsil oli kasutus seevastu langenud. Raportis tuuakse välja, et 2018. aastal kasutati seal maksimaalselt 31 protsenti lubatud nakkevõrkudest, 2024. aastal aga ainult 16 protsenti.

Huvitav fakt

Uuringu andmetel näib hõbekogre arvukus olevat stabiliseerumas, suurt populatsiooni kasvu enam ei täheldata.

Hiiumaal kasutati aasta lõikes kõige enam samuti 1–3 meetri suu kõrgusega ääremõrdu, kus ühe kuu jooksul kasutati kuni 42 protsenti võimalikest püünistest. Perioodil 2022–2024 suurenes rivimõrdade kasutus selgelt võrreldes 2018–2019. aastaga, samal ajal kui nakkevõrkude maksimaalne kasutus jäi 19–24 protsendi vahele. Kuid siingi on raporti karm põhijäreldus muutumatu: 2198 lubatud nakke- või raamvõrgu asemel annaks suurima tegeliku kasutuse alusel uus püügivõimalus 120 võrku, 500 rivimõrra asemel 23 ja 250 suure ääremõrra asemel 24.

Miks püügikoormuse vähendamine on oluline?

Kui kalavarud on nõrgas seisus ja püügisurve püsib kõrge, võib populatsioonide taastumine võtta väga kaua aega.

Seetõttu soovitavad teadlased:

•kohandada püügivõimalusi kalavarude seisuga

•vähendada püügisurvet halvas seisus piirkondades

•hoida kalavarud tasemel, mis võimaldab nende jätkusuutlikku kasutamist

Saaremaal kasutati enim 1–3 meetri suu kõrgusega ääremõrdu ning avaveemõrdu. Raportis märgitakse, et 2022–2024 kasvas rivimõrdade kasutus 20–34 protsendini, samas kui 2018–2019 oli see 10–13 protsenti. Kastmõrdade kasutus seevastu vähenes. Kui vaadata soovitatud uusi püügivõimalusi, on pilt Saaremaal sama järsk nagu mujalgi: 2070 lubatud nakke- või raamvõrgu asemel annaks raporti loogika järgi tegelikust püügisurvest lähtuvalt 130 võrku, 650 rivimõrra asemel 52 ja 265 suure ääremõrra asemel 23. Ruhnul tõi raport eraldi välja, et kuni 1–3 meetri suu kõrgusega ääremõrdu vaadeldud perioodil ei kasutatudki, kuid nakkevõrkude kasutus oli 2024. aastal kõrgeim, ulatudes 57 protsendini võimalikest püünistest.

Pärnumaa on raporti süda

Pärnumaa on raporti tähtsaim piirkond ja mõjuval põhjusel. Teadlased rõhutavad, et Pärnu laht on nii püügimahu kui saagi väärtuse poolest Eesti rannakalanduse vaieldamatult kõige olulisem ala.

Just seepärast vaadeldi siin lisaks 2018. ja 2019. aastale ka aastaid 2020–2024. Pärnumaal kasutati enim 1–3 meetri suu kõrgusega ääremõrdu ning nende kasutus ulatus aastati 75–97 protsendini. Raportis märgitakse, et püügirütm oli aastate lõikes üsna sarnane, kuid 2024. aasta teises pooles oli mõrdade kasutus märgatavalt väiksem. Võimaliku põhjusena nimetatakse nii üleminekut elektroonilisele püügipäevikule kui ka Pärnu lahe ahvenavaru üldist halba olukorda.

Raporti peatükis püügivõimaluse kohandamisest öeldakse otse, et kõigi maakondade rannikul on indikaatorite põhjal püügisurve suur ja kalastiku seisund halb, koondhinnanguga 0,125. HKS-i lävendi 0,6 saavutamine eeldab seega püügivõimaluste vähendamist 79 protsenti.

Kokkuvõtteks: raporti viis kõige tähtsamat sõnumit

1.Kalavarude seis on Eesti rannikumeres valdavalt kehv.

2.Püügivahendite piirarvud on püsinud peaaegu muutumatuna ligi 20 aastat.

3.Hinnangu aluseks on kõige nõrgem indikaator, mitte keskmine tulemus.

4.Kõigis maakondades on koondhinnang halb, tasemel 0,125.

5.Hea keskkonnaseisundi saavutamine eeldab 79-protsendilist püügivõimaluste vähendamist.

Kui raport ühe lausega kokku võtta, siis oleks see järgmine: Eesti rannikumere kalavarud ei taastu ilma püügikoormuse olulise vähendamiseta. Teadlased ei vaidle enam selle üle, kas kohandamist on vaja, vaid näitavad tabelite ja arvutustega ära, kui ulatuslik see peaks olema. Nende hinnangul on probleem just selles, et praegune süsteem lubab merre panna palju rohkem püüniseid, kui halbade näitajatega kalastik tegelikult välja kannatab. Kui piiranguid ei kohandata, võib isegi ajutiselt paranenud kalavaru kiiresti uuesti üle ekspluateerida. Eesti rannakalanduse jaoks tähendab see ebamugavat, kuid vältimatut tõde: kui tahta, et meres oleks tulevikus rohkem kala, tuleb täna püüda vähem.