Anekdoote kaladest ja kalameestest

„Sa käid iga päev kalal, kuidas su naine sellesse suhtub?“

„Algul noogutas pead, siis kortsutas kulmu, seejärel raputas pead ja lõpuks pöördus advokaadi poole.“

„Aga nüüd?“

„Mereandidest,“ vastas mees. „Talvel kalad, suvel suplejad.“

*

Kaks vana kalameest, konkurenti ja lõuapoolikut saavad jõe ääres kokku.

„Noh, kuidas sul 1. mai möödus?“ uurib üks.

„Väga hästi!“ vastab teine. „Sain seitsmekilose haugi, siis jõin end täis ja magasin sinu naisega!“

„Tõepoolest õnneseen! Seni, kui sina ennelõunal seda haugi püüdsid, pidin mina sinu naise juures kaks tundi järjekorras ootama...“

*

Üks kalamees räägib teisele.

„Sõitsin eelmisel laupäeval jalgrattaga järvele kalale. Ostsin poest liitrise viina kah kaasa ja panin selle rattakorvi. Olin juba sõitma hakkamas, aga siis tabasin end mõttelt, et kui ma rattaga kukkuma peaksin, kukub ju ka viin puruks. Seega keerasin pudelilt korgi maha ja jõin poe taga kõik korraga ära. Ja tead, see oli õige otsus – teel järveni kukkusin ma vähemalt seitse korda!“

*

Jõe ääres kohtuvad kaks sõpra. Räägitakse maast ja ilmast.

„Mu naine ütles, et pean valima: tema või kalapüük,“ kurdab üks.

„Ja sina?“ on teine uudishimulik.

„Noh, vahel ma siiski igatsen teda...“ vastab esimene.

*

Mere äärde kalurikülla puhkama sõitnud linnapreilil hakkas igav ja nii otsustaski ta kohaliku eluoluga tutvuda. Ühe maja trepil askeldavat vanameest nähes asus ta seda painama.

„Mida te siin teete?“ uuris ta.

„Võrku koon,“ vastas vanamees.

„Oo, kui huvitav! Ma olen kogu aeg mõelnud, et kuidas see käib! Äkki õpetate mullegi?“

„Mes siin õpetada. Kõiksepäält mine otsi paraja suurusega auke, seejärel niiti ja õmble kõik omavahel kokku...“