Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kaks kalameest õngitsevad jõe ääres. Eemal hüüab keegi midagi.

Esimene kalamees teisele:

„Mis ta hüüdis?“

„Eks ikka sööklas,“ vastab naine. „Kus siis veel olema peab?“

*

„Kuidas su mees ennast pärast ravimist tunneb?“ uurib sõbratar teiselt.

„Suurepäraselt! Veedab kõik päevad linnapargis purskkaevu ääres!“

„Mida ta seal teeb?“

„Kala püüab!“

„Hmm... Kas sulle ei tundu, et ravi jäi pooleli?“

„Võib-olla tõesti, aga mulle maitseb kohutavalt uhhaa...“

*

Vana ja noor kalamees on paadiga järvele minemas.

„Mis ma tegema pean?“ uurib noor kalamees vanemalt.

„Sina ei pea midagi tegema,“ vastab viimane. „Sina istud ja sõuad!“

*

Kalamees arsti vastuvõtul.

„Doktor, mida ma pean tegema – viimasel ajal pidevalt käed värisevad. Isegi ussi ei saa enam konksu otsa...“

„Kas te joote?“

„Noh, kui pakute, siis heameelega!“

*

Ülemus alluvale.

„Niisiis, noormees, te tahate proovida kätt börsimängus. Ma võin teile selle asja kähku selgeks teha. Kujutage ette, et ostate paari küülikuid ja panete nad puuri. Varsti on teil puuris kuus küülikut. Te ostate suurema puuri ja olete lühikese ajaga 20 jänese omanik. Siis ostate uued puurid ja varsti on teil küülikuid juba üle saja.“

Alluv: „Kui lihtne see on!“

Ülemus: „Jaa... Aga siis tuleb uputus ja kõik teie küülikud hukkuvad. Ja teid hakkab vaevama mõte, et miks ma küll kohe alguses karpkalu ei ostnud!?“

*

„Kas see sadam on väga reostunud?“ küsib mööduja kalamehelt.

„Ojaa, väga,“ vastab viimane. „Paar päeva tagasi püüdsin siit räime, mis oli nii elavhõbedat täis, et näitas viis kraadi külma.“