Lõhe tabamine on iga kalamehe unistus!

Lõhe. Vähe on ridvamehi, keda see suur, tugev ja ilus kala külmaks jätab! Kes temaga varem kokku on puutunud, otsib võimalusi uuteks kohtumisteks. Need aga, kes meie jõgede hiiglase püügist ja võitlusest temaga ainult kuulnud, ootavad kannatamatult sügishooaja algust, et avaneks võimalus selle suursuguse kalaga rinda pista. Sügiseset lõhe- ja ka meriforellipüüki jõgedes järgnevas loos vaatlemegi.

Kes oli lõhekütt Karl Graudin, milles seisneb Graudini meetod lõhilaste püügil ja kuidas seda tänapäeval kasutada? Kas seda meetodit annab kasutada ka kudekeelu järgselt jõgedel lõhe ja meriforelli püüdmiseks?

Kuni kestab sügisene lõhepüügikeeld, on paras aeg end teoorias harida. Lõheputukad on ilmselt kõige laiem valdkond lendõngeputukate seas – nende sidumisest ning lõhepüügist lendõngega on kirjutatud lugematu arv artikleid, uurimusi ja raamatuid ning kindlasti kirjutatakse veel. Järgnevas keskendume Atlandi lõhele – sisuliselt võib siia liigitada ka Läänemere lõhe – ning vaatleme üldiseid nüansse, mida lõheputukate sidumise ja nendega püüdmise juures arvesse võtta.

Seekord jutuks tulevaid striimereid on võimalik siduda nii lihtsatena, et ära võtta pole sealt enam midagi. Kõige minimalistlikumas variandis võib kõnealune sööt koosneda vaid konksust ning tiivaks seotud kimbukesest karvast – midagi veel lihtsamat ning väiksema aja- ja materjalikuluga siduda ei annagi! Mis aga peamine – nendega püük võib olla vägagi edukas.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.