Hiljutistes teadustöödes on leitud nii hirmutavaid kui ka lootusandvaid fakte haide elust ja hakkamasaamisest. Selgub, et isegi mõrtsukhaid pole kaitstud mõõkvaalade kavalate rünnakute eest. Samal ajal on hea teada, et uuring harrastuslike vahenditega püütud haide vabastamise kohta kinnitab, et vabastatud haide elumus on üllatavalt suur – „püüa ja vabasta“ praktikate kasutamine annab haidele võimaluse ellu jääda.

- Teaduspüügi käigus Põhjamerest tabatud tähnik-kärphai.
- Foto: Randel Kreitsberg
Alustame algusest – kes oleks osanud arvata, et suured ja kardetud mõrtsukhaid peavad ookeanis ujudes oma elu ja tervise pärast muretsema? Siiski, filmidest tuntud ja purjetajate poolt kardetud mõõkvaalad on merede kiskjad, kes suudavad grupina haisid rünnates lausa nende maksaga maiustada. Hiljutine Mehhiko ja USA teadlaste uuring kirjeldab, kuidas California lahes kohatud mõõkvaalade grupp jahtis noori mõrtsukhaisid, nügides ja keerates oma saagi selja peale, et seejärel kõht lahki rebida ja siseelundeid süüa. Rünnak viidi läbi grupina koostööd tehes ning pärast siseelundite söömist jäeti ülejäänud haijäänused vaalade poolt puutumata.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Viimaste nädalate kaks lõhedega seotud teadusuudist keskendusid kalakasvanduse ja seire teemadele. Teadlased leidsid, kuidas tehisintellekti abil kasvanduse kala metsikust eristada ning avastasid, et lõhe arvukuse seireks pole vaja üldse vee alla minnagi.
Hainahk on looduslik fenomen, mida on inimese poolt kasutatud piinamisvahenditest liivapaberi asemikuni. Seda teatakse juba ammu, et haide kare nahk on kaetud paljude väikeste hambakestega. Nüüd süvenesid teadlased sellesse, kuidas naha struktuur looma eluea jooksul muutub ning tahtsid teada saada, kas on ka erinevusi emaste ja isaste naha vahel.
Käes on sügis ning sellega ka lõhede ja forellide kudeaeg. Lõhekalad käivad kudemas oma sünnijões ja teadmised selle kohta, kuidas sünnijõe ära tundmine ja sinna tee leidmine täpselt toimub, on kergelt öeldes puudulikud. Äsjane uuring lisas aga valgust kuderände ajastamise teemasse: selgus et just hüpofüüs ehk ajuripats aitab kaladel õigest päeva pikkusest ja lähenevast sügisest aru saada.
See ei ole Tartu Ülikooli miljonieurone reklaamikampaania!
Värsked Põhjamaade toitumisjuhised võtavad samaaegselt arvesse nii sööja (inimese) kui ka elukeskkonna (planeedi) tervise. Teadlased soovitavad tarbida vähem liha ja lisatud suhkruid, kuid rohkem kala, köögivilju, täisteratooteid ja madala kalorsusega piimatooteid. Nii elad kauem ja säästad planeeti!
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.