Kirjanik Aadu Hindi peres oli värske kala alati laual
Muhu saarel sündinud Aadu Hint oli kalapüügi ja rannakalurite eluga kokku kasvanud juba oma päritolu tõttu ning teenis elu esimese raha noorpõlves just kalurina. Ka tema loomingus on käsitletud eeskätt randlaste elu. Koostöös mitmete teiste kirjanike ja ühiskonnategelastega astus ta vastu ühiskondlikele väärnähtustele, tundes muret kutseliste kalurite elu ja saatuse ning probleemide pärast, millele lisandus veel terve rida keskkonnaküsimusi.
Eelmise sajandi keskpaiku kogu maailmas järsult tõusnud kalaspordi tähendus ja populaarsus ei jätnud puutumata ka Eestit, kus ideoloogilise juhtrolli olid kalapüügi propageerimisel enda peale võtnud haritlased, eeskätt kirjanikud. Kuid mitte ainult – nende mõju hõlmas ka muret kutseliste kalurite elu ja saatuse ning probleemide pärast, millele lisandus veel omakorda terve rida keskkonnaprobleeme nagu jõgede süvendamine, mürgiste taimekaitsevahendite pritsimine keskkonda ja veekogude reostamine.
Seotud lood
Kalle Kroon meenutab oma õpetajat ja kalastuskaaslast forellivetel Robert Allperet.
Kalapüük lastekirjanduses – ega see viimati alamõõduliseks jää? Julgen arvata, et mitte päris. Eks ole ju kalapüügikirg meist paljudel saanud alguse just varases nooruses ja muidugi leidub alati neidki, kes oma nooruspäevade mälestusi kirjaridadesse on talletanud. Kunstnik Jaan Vahtra kirjutas 1946. aastal spetsiaalselt lastele mõeldud kogumiku „Õngitsemas“. Praktilise käsiraamatu lastele ja noortele „Kivi kotti!“ koostas 1963. aastal Richard Kuld. Kuid päris omalaadse žanriga on ses vallas hakkama saanud luuletaja Juhan Sütiste, kes on suutnud kalapüügi lastele arusaadavas sõnastuses värssidesse panna ja mille sihtgrupiks ongi lapsed. Sellevõrra on Sütiste looming üsna haruldane nähtus meie kalandusalases ilukirjanduses, millel tasub pikemalt peatuda.
„Siin näete te naist õnnistatud olekus,“ kostus sügaval nõukogude ajal nii mõnigi kord Eesti elanike televiisoritest. Ekraanilt vaatas koos maalil nähtava kauni naisega vastu muhelev väikest kasvu vanem mees, prillid peas. See mees oli kunstiteadlane ja kriitik Leo Soonpää. Käimas oli legendaarne, kümme ja pool aastat sarjana kestnud kunstisaade „Ars longa...“, mille 95 saadet naelutasid kunstiinimesed teleri ette mitte vähemal määral kui omaaegsed Valdo Pandi saated.
„Tead, siin on kalal käinud ka Artur Rinne!“ Need aupakliku hääletooniga öeldud sõnad kõlasid Seinapalu forellijõe kaldal põlise Paide vana forelliküti suust nagu poolsosinal öeldud palvevormel. Ma ei tea tänaseni, kas kuulus laulu- ja kalamees Rinne tookord forelli sai või mitte, kuid seda, et ta elu jooksul püüdis palju forelle, hauge, ahvenaid jt kalu ning et tema kalasportlik tegevus sai võrdväärselt tuntuks tema kui laulumehe legendi ja nõukogude ajal kõige kiuste nn Eesti aja rahva meeltes elustaja sümbolina, teavad keskealised ja vanemad põlvkonnad kindlasti.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.
Enimloetud
Viimased lood
Kalakohad
Seadus
Keskkonnaameti inspektorid ja vabatahtlikud kalakaitsjad kontrollivad taas lõhejõgesid
Keskkond
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele