Arhailine kahvpüünis nott – püügivahend, millega sai ka angerjat

Käesoleva aasta kalaks on kuulutatud angerjas, mistõttu tasub heita pilk ka selle tänaseks isegi rahvusvahelisel tasandil looduslikult nii harvaks jäänud kala ajaloolisele levikule Eesti sisevetes sel ajal, kui ta esines väga paljudes veekogudes.

„Siin näete te naist õnnistatud olekus,“ kostus sügaval nõukogude ajal nii mõnigi kord Eesti elanike televiisoritest. Ekraanilt vaatas koos maalil nähtava kauni naisega vastu muhelev väikest kasvu vanem mees, prillid peas. See mees oli kunstiteadlane ja kriitik Leo Soonpää. Käimas oli legendaarne, kümme ja pool aastat sarjana kestnud kunstisaade „Ars longa...“, mille 95 saadet naelutasid kunstiinimesed teleri ette mitte vähemal määral kui omaaegsed Valdo Pandi saated.

Kui 19. sajandi keskpaigani kasutati USA rikkalikel ja mitmekesistel kalavetel pikemat aega Inglise eeskujudel toodetud varustust ja kala püüti eeskätt lendõnge või elussöödaga, siis 1820. aastad tõid koos Julio Bueliga pöörde, mis määras edaspidi ära suure osa Ameerika spinninguspordi ilmest. Või täpsemalt öeldes – lusiklandi kasutamise määras ära Bueli tahe sedalaadi lante ise toota ja nendest ajakirjanikule rääkida, kuna tema enda sõnul olevat samalaadseid lante kasutatud juba varemgi.

Raamatu „Õngelatiga mööda Võrumaad. Kalakirjad ja miniatüürid“ (trükitud Võrus, Noor-Eesti kirjastuse pealadu 1935) ainestiku kogus autor, Tartus sündinud Karl Ehrmann (1905–1975, alates 1937 Eerme) oma kalapüügiaastate seikadest. Heidame pilgu ühele värvikamale 1930ndatel aastatel ilmunud kalastusraamatule.

Sel aastal täienes Lucky Johni jigide valik uue tegijaga, mis end Pärnu jõel kohapüügil juba väga heast küljest on näidanud. Kui varem olid sihvaka kerega LJ Slick Shadid saadaval vaid harksabaga (Slick Shad-V), siis nüüd pakutakse neid ka klassikalise päkksabaga. Viimase nimeks on LJ Slick Shad Paddle.