Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kitsas ühistransport. Kalamees trügib õngede kimbuga bussi peale, aga pole sealjuures piisavalt ettevaatlik. Ta riivab ritvadega üht mutikest, mispeale viimane toriseb:

„No kuulge härra, vaadake ometi ette! Te oleks peaaegu mu silmanägemise võtnud!“

Kõrval lausub keegi tütarlaps:

„Ei mina oska öelda, pojake.“

Lõpuks küsib poiss:

„Isa, kas ma segan sind, kui ma sinult kogu aeg küsin?“

„Küsi aga küsi,“ vastab isa. „Kuidas sa siis muidu targemaks saad.“

*

Varahommik. Naine hakkab meest üles ajama. Too ei tee tükk aega väljagi, kuid viimaks hüppab ehmunult istukile. „Mis? Kas juba jälle?“ küsib ta naisele ahastavalt otsa vaadates.

„Oh ei, mis sa nüüd,“ rahustab teda naine. „Sul on lihtsalt aeg kalale minna.“

„Muidugi! Kalale, ikka kalale!“ õhkab mees kergendatult ja kargab kiiresti voodist välja.

*

Papi läheb turule ja näeb, et kalaletis on silt: „Värske kala!“

Papi muutub uudishimulikuks ja pärib müüjannalt:

„Kas see kala on ikka tõepoolest värske?“

Müüjanna vastab:

„Loomulikult! See on täiesti värske karpkala!“

Papi ei jäta jonni, uurib kalu siit- ja sealtpoolt ning pärib uuesti:„Kas ikka tõsiselt on värske kalaga tegemist?“

Müüjannal on papist juba kõrini ja ta nähvab üleolevalt:

„Loomulikult värske! Kas te siis ise ei näe, et nad elavad alles?“

„Teate, mul eit ka elab, aga ma ei ütleks, et ta värske on!“ turtsub papi ja marsib poest välja.

*

Kalamehed on neljakesi Ahvenamaal. Teistele on teada, et üks mees seltskonnast norskab koledal kombel, sestap ei taha keegi temaga tuba jagada. Sõbrad otsustavad, et õiglane on liisku visata ja kordamööda oma rasket saatust jagada.

Esimesel hommikul tuleb esimene sõber trepist alla, juuksed sassis ja silmad punased peas.

„Mees, mis sinuga juhtus?“ küsivad üllatunud kaaslased.

„Ah, mis ikka... Öö läbi käis nii kõva norskamine, et ma lihtsalt istusin ja vaatasin teda kogu öö...“ ohkab väsinud kamraad. Järgmisel hommikul kordub sama teise sõbraga – juuksed püsti peas, silmad vidukil, astub ta väsinult trepist alla. Kolmandal ööl on kolmanda sõbra kord. Too aga on vanemapoolne, päikesest parkunud, karvane ja turske kalamees – isane mis isane. Järgmisel hommikul tuleb ta trepist alla hommikusöögile, puhanud, silmad säramas ja tervitab teisi reipalt. Ülejäänud kaks ei suuda oma silmi uskuda.

„Mees, kuidas see sul küll õnnestus?“ imestavad nad.

„Noh, läksime õhtul tuppa ja heitsime vooditesse. Mina läksin enne uinumist veel korraks sõbra voodi juurde, patsutasin teda õrnalt tagumiku peale ja andsin põsele head-ööd-musi. Selle peale tõusis ta istukile ja valvas mind kogu öö...“ seletas kolmas mees muiates.