Õngede kimbuga inimestest pungil ühistransporti trügides maksab olla ettevaatlik, sest iial ei või teada, keda ja kuhu ridvaots torkama juhtub.
Kitsas ühistransport. Kalamees trügib õngede kimbuga bussi peale, aga pole sealjuures piisavalt ettevaatlik. Ta riivab ritvadega üht mutikest, mispeale viimane toriseb:
„No kuulge härra, vaadake ometi ette! Te oleks peaaegu mu silmanägemise võtnud!“
Kõrval lausub keegi tütarlaps:
Artikkel jätkub pärast reklaami
„Teate, see pole midagi. Mul oleks just süütus läinud...“
*
Väike poiss on isaga kalal. Kala ei näkka ja paadis on igav istuda.
„Ütle, issi, miks paat vee peal seisab?“ pärib poiss.
„Ei mina oska öelda, pojake,“ vastab isa.
Veidi aja pärast küsib poiss: „Isa, kuidas kalad vee all hingata saavad?“
„Ei mina oska öelda, pojake.“
„Aga miks taevas on sinine?“ on poisil taas küsimus varuks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
„Ei mina oska öelda, pojake.“
Lõpuks küsib poiss:
„Isa, kas ma segan sind, kui ma sinult kogu aeg küsin?“
„Küsi aga küsi,“ vastab isa. „Kuidas sa siis muidu targemaks saad.“
*
Varahommik. Naine hakkab meest üles ajama. Too ei tee tükk aega väljagi, kuid viimaks hüppab ehmunult istukile. „Mis? Kas juba jälle?“ küsib ta naisele ahastavalt otsa vaadates.
„Oh ei, mis sa nüüd,“ rahustab teda naine. „Sul on lihtsalt aeg kalale minna.“
„Muidugi! Kalale, ikka kalale!“ õhkab mees kergendatult ja kargab kiiresti voodist välja.
Artikkel jätkub pärast reklaami
*
Papi läheb turule ja näeb, et kalaletis on silt: „Värske kala!“
Papi muutub uudishimulikuks ja pärib müüjannalt:
„Kas see kala on ikka tõepoolest värske?“
Müüjanna vastab:
„Loomulikult! See on täiesti värske karpkala!“
Papi ei jäta jonni, uurib kalu siit- ja sealtpoolt ning pärib uuesti:„Kas ikka tõsiselt on värske kalaga tegemist?“
Müüjannal on papist juba kõrini ja ta nähvab üleolevalt:
Artikkel jätkub pärast reklaami
„Loomulikult värske! Kas te siis ise ei näe, et nad elavad alles?“
„Teate, mul eit ka elab, aga ma ei ütleks, et ta värske on!“ turtsub papi ja marsib poest välja.
*
Kalamehed on neljakesi Ahvenamaal. Teistele on teada, et üks mees seltskonnast norskab koledal kombel, sestap ei taha keegi temaga tuba jagada. Sõbrad otsustavad, et õiglane on liisku visata ja kordamööda oma rasket saatust jagada.
Esimesel hommikul tuleb esimene sõber trepist alla, juuksed sassis ja silmad punased peas.
„Mees, mis sinuga juhtus?“ küsivad üllatunud kaaslased.
„Ah, mis ikka... Öö läbi käis nii kõva norskamine, et ma lihtsalt istusin ja vaatasin teda kogu öö...“ ohkab väsinud kamraad. Järgmisel hommikul kordub sama teise sõbraga – juuksed püsti peas, silmad vidukil, astub ta väsinult trepist alla. Kolmandal ööl on kolmanda sõbra kord. Too aga on vanemapoolne, päikesest parkunud, karvane ja turske kalamees – isane mis isane. Järgmisel hommikul tuleb ta trepist alla hommikusöögile, puhanud, silmad säramas ja tervitab teisi reipalt. Ülejäänud kaks ei suuda oma silmi uskuda.
„Mees, kuidas see sul küll õnnestus?“ imestavad nad.
„Noh, läksime õhtul tuppa ja heitsime vooditesse. Mina läksin enne uinumist veel korraks sõbra voodi juurde, patsutasin teda õrnalt tagumiku peale ja andsin põsele head-ööd-musi. Selle peale tõusis ta istukile ja valvas mind kogu öö...“ seletas kolmas mees muiates.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!