20 kormorani said selga GPS-saatjad

Kormoranide uurimine on Eestis astunud uude ajajärku. Tänu moodsatele GPS-saatjatele saavad teadlased ööpäevaringselt jälgida, kus linnud liiguvad, kui kaugel nad toitumas käivad ja milliseid rändeteid kasutavad. Kogutav teave võib lähiaastatel anda seni kõige põhjalikuma pildi Läänemere kormoranide elust ning nende rollist rannikumere ökosüsteemis. Kalastajale tutvustasid alanud uuringut selles osalevad Lauri Saks, Tuuli-Triin Linnas ja Anu Albert.

Kogu projekti eesmärk on vähendada lindude ja imetajate kaaspüüki ning selleks me kasutame erinevaid meetodeid. Imetajate puhul on meil plaanis katsetada meil Eestis toodetud akustilisi peleteid. Teatavasti on kõige suurem probleem kaaspüügi juures see, et imetajate nakkevõrkudest eemal hoidmine on väga keeruline, sest püünised paiknevad sageli suurel alal ja nad on väga pikad, peleti mõjuala on aga suhteliselt piiratud. Samuti on häda selles, et päikeseenergial töötavad hülgepeletid ei ole just sügisesel püügihooajal eriti töökindlad.

Lindude eemal hoidmine on aga hoopis keerulisem pähkel, millele tegelikult head lahendust maailmas siiani leitud ei olegi. Proovime esmakordselt kasutada röövlinnukujulisi droone, et jälgida, kuidas need lindudele lühemas ja pikemas perspektiivis mõjuvad. Selleks aga, et võimalikku pikaajalist mõju jälgida, on vajalik lindude liikumisi jälgida ka vahetust vaatlusalast väljaspool. Õnneks on tänapäeval võimalik panna lindudele külge GPS-märgised, mis võimaldavad meil lindude käitumist reaalajas jälgida. Meie otsustasime kasutada mudelliigina kormorani, sest tegu on ikkagi meie mereala ühe arvukaima pesitseva veelinnuga ja lisaks ka peamise linnuliigiga, kes kaaspüüki satub.

Muide, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis ning Eesti Maaülikoolis on käimas analoogne projekt, aga uuritakse peletite mõju hanedele. Mitu samasuunalist uuringut peaks andma täpsema tulemuse. Meie senise töörühmakese on moodustanud Lauri Saks, Tuuli-Triin Linnas ja Anu Albert TÜ Eesti mereinstituudist ning välitöödel Märt Keskküla, Hannes Pehlak ja Heikki Luhamaa.

Droonid tulevad Eesti Lennuakadeemiast. Prototüübid valmisid juba paar aastat tagasi kahe üliõpilase lõputööna, nüüd on plaan need lõpuni valmis ehitada.

Plaanis on kanakull ja võib-olla ka merikotkas. Need n-ö nahad pringitakse 3D-printeril õhukesest plastikust, et tulemus jääks võimalikult kerge.

Just. Eesmärk oli märgistada 20 lindu ja nii palju me Pihlakarelt, Kõbajatelt ja Kuralaiult ka kätte saime. Kuralaiul said märgise seitse, Kõbajatel kaheksa ja Pihlakarel viis lindu. Nende tabamiseks kasutasime loorvõrke, mis ongi mõeldud just suuremate lindude püüdmiseks. Paigaldasime need koloonia serva ning kolooniast peletatud või sinna naasvad linnud läksid kohati päris kenasti võrku. Meie ülesanne oli nad siis võrgust välja harutada ning mõõta, võtta vajalikud proovid ja märgistada. Huvitav oli, et nii kui vähegi tuuleõhku tekkis, siis linnud panid kohe võrke päris hästi tähele ja vältisid neid kenasti. Tuulevaikuses aga läks õhus raskesti manööverdav kormoran kaunis hästi võrku.

Kuna Eesti Maaülikoolis on parajasti käimas projekt, kus uuritakse parasiitide ökoloogilisi seoseid rannikumeres ja muuhulgas ka seda, kuidas kalade sooleparasiidid lindude abil levivad, siis võtsime püütud kormoranidelt ka kloaagiproovid. Neid hakatakse uurima DNA metatriipkoodistamisega.

See on justkui väike ranits, umbes nagu Lotte filmis rändlindudel, mis edastab ööpäevaringselt teavet selle kohta, kus antud lind parajasti viibib. Kuna andurid on varustatud päikesepatareiga, peaks nad olema üpris pikaaegsed. Eks algul on see linnu jaoks ilmselt natuke ootamatu, aga loodetavasti ta harjub sellega ruttu ära ja igapäevastes tegemistes seljas olev andur teda märkimisväärselt ei sega.

Ikka. Selle sukeldumise kohta saab samuti andmeid, et kus ja kui sageli vee all käiakse. Põhimõtteliselt peaks olema võimalik kätte saada isegi sukeldumise sügavus.

Nagu arvata oli, on kormoranidel individuaalselt väga selged harjumused, kus nad käivad. Nagu inimestelgi. Lindudel on pesitsusajal võrdlemisi tavaline rutiin – käid ühes kohas toitumas, lendad kolooniasse tagasi, kuivatad ennast. Või siis lendad kolooniast toituma, kuivatad ennast, lendad kolooniasse tagasi. Varem oli teada, et kormoranid lendavad toiduotsingutel kuni 20 km kolooniast eemale ja seda on kinnitanud ka meie andmed – päris mitu märgistatud lindu kasutab seda 20 km raadiust üsna ilusasti ära. Näiteks Hiiumaa linnud käivad Muhu rannikul toitumas umbes samamoodi, nagu kunagi tegid hiidlased, kes üle Väinamere maili vedasid või kaugemal räime kaugpüügil käisid. Üks Kõbajatel märgistatud lind käib nagu trammiga Viirelaiu all toitumas, mujale nagu ei lähegi. Ehkki võiks arvata, et lendamine on energeetiliselt kulukas ja kallis, näib kormoran lendavat suurima heameelega.

Leedukad, muide, uurivad sama asja ja neil juhtus niisugune asi, et nagu nad ühele kormoranile märgise selga panid, nii see lind hirmsasti solvus ning lendas Kura säärelt otsejoones meie Sõrve sääre juurde Vesitükimaale pesitsema. Ja seal ta nüüd siis ongi.

Hankelepingu järgi peavad droonid valmima sügiseks, mis tähendab, et reaalsete katsetusteni jõuame heal juhul hilissügisel ning kindlasti järgmisel kevadel. Uuring ise peaks valmima 2029. aastaks, aga loodetavasti püsivad need saatjad kormoranidel seljas veel kaua ja varustavad meid huvitava infoga. Eks anna ju saatjad lindude kohta teavet kogu aeg ja ka see, mis ei ole otseselt seotud peletusmenetlusega, on bioloogile huvipakkuv. Eriti ootame seda aega, kui hakkab laekuma rändeinfot. Meie kormoranide rõngastamine on seni näidanud, et nad võivad rännata väga erinevatesse kohtadesse.

Aafrikasse, Lääne-Euroopasse, Alpidesse ja Inglismaale. Kormoranide asurkond näib isekeskis päris hästi segunevat siin Läänemere ääres ja kolooniavahetusi on Euroopas näha olnud küll. Rõngastamisega kogutud andmed näitavad, et kormoranid segunevad küll – näiteks on Eestis märgistatud kormorane leitud pesitsemast Taanist ja ka vastupidi. Mingil hetkel räägiti, et Läänemere kormoranid moodustavadki ühe suure asurkonna. Eks erinevad märgistamisuuringud annavad selle kohta, et kas ja kui palju nad omavahel segunevad ja kui palju elu jooksul selliseid otsuseid vastu võtavad, võrdlemisi head teavet. Seda, kuidas ja mil määral kormoranid liiguvad, on alati põnev näitavad jälgida.

Me saame üsna selgelt näha, kui suurt ala me peame käsitlema, kui me räägime kormoranide toitumisest Eesti rannikumeres. Ühed väidavad, et kormoranide mõju on väga lokaalne, teised aga, et väga laialdane. Nüüd saame näha ka seda, kus need linnud aasta sees on. See, et nad pesitsusajal on koloonia ümber, on täna üsna hästi teada ja seda näitavad ka meie praegused tulemused. Aga mis nad pärast seda teevad – kui kaua nad Eestis püsivad, kuhu siit liiguvad jne –, on tegelikult hea lisainfo. Kormoranid toituvad ju siis kah, kui nad ei pesitse. Selle uuringu põhjal saame loodetavasti väga selgelt välja öelda, kui kaua ja kus üks kormoran Eestis viibib ja sööb.

Projekti „Kormoranide ja hüljeste poolt tekitatavate kahjude ning kaaspüügi vähendamise metoodikate väljatöötamine ja rakendamine“ rahastatakse Euroopa Merendus-, kalandus- ja vesiviljelusfondi poolt läbi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA).