Andmed kinnitavad: kormoranikolooniad vähendavad meresaarte lindude elurikkust

Uuringu vajaduse tingis kormoranide arvukuse plahvatuslik kasv Euroopas – viimase 60 aastaga on see suurenenud 100 korda. Kui 1960ndatel loendati Euroopas vaid 4000 kormoranide pesitsuspaari, siis täna on neid juba üle 400000. Eestisse tekkisid uuemal ajal esimesed kormoranide pesad 1983. aastal, 2025. aasta loendusraporti andmeil aga on pesitsuspaare juba üle 47000.

Uuringu algmaterjaliks olid Eesti ornitoloogide poolt 62 aasta jooksul kogutud iga-aastased ametlikud loendusandmed Eesti meresaarte ja laidude haudelinnustiku kohta. Aegrida hõlmas ajavahemikku 1960–2022 ning linnustiku andmeid 261 saare kohta. Uuringuala sai jaotatud 32 eri piirkonnaks (vt juuresolev kaart) – kõikjal, kus kormoranid pesitsesid, jagati saared rühmadesse.

Töö käigus uuriti kormoranikolooniate mõju teiste saartel pesitsevate linnuliikide arvukusele. Kokku esines vaadeldud 261 saarel läbi aegade 135 linnuliiki, millest osad olid vähearvukad, teised arvukamad või tavalised. Arvukamaid liike oli 31, nende kohta tehti põhjalikum analüüs ning leiti, et Shannoni liigilise mitmekesisuse indeksi väärtused olid kormoranide pesitsuskolooniate tekkimisega seotud negatiivselt. See näitab kormoranikolooniate selget mõju saarte haudelindude mitmekesisusele. Samuti ilmnes, et pärast seda, kui kormoranid kolooniad hülgasid, hakkas indeksi väärtus taastuma, ent see võttis rohkem aega kui indeksi langus pärast kolooniate tekkimist. See viitab märkimisväärsele konkurentsile kormorani ja teiste liikide vahel pesitsuselupaikade pärast nendel saartel ning rõhutab mõju, mida kormoran võib väikestel meresaartel bioloogilisele mitmekesisusele avaldada.

Üllatuseks oli kormoranikolooniate mõju mõne linnuliigi arvukusele ka positiivne. Näiteks neil saartel, kuhu tekkis kormoranikoloonia, suurenes kühmnokk-luige pesitsuspaaride arv. Luik on küll maas pesitseja, aga piisavalt suur ja agressiivne lind ning kormoranid teda minema ei aja. Luik kasutab oletatavasti ära selle, et kormoranikolooniates on mõnevõrra ohutum.

Teine liik, kelle arvukusele kormoranikoloonia positiivselt mõjus, oli rootsiitsitaja. Nagu nimest järeldada võib, pesitseb tema roostikus ja kuna kormoranikolooniatega saartel suureneb toitelisus, laieneb sageli ka kaldaäärne roostikuvöönd. Seda ei suuda kormoranid ära hävitada ning rootsiitsitaja leiab seal pesituspaiga.

Uuringus võrreldi ka lindude rühmi ning selleks jaotati nad elu- ja pesitsuspaikade ning toitumistüüpide järgi 17-sse rühma või gildi. Nende statistilisest analüüsist selgus, et negatiivselt oli mõjutatud umbes kolmandik rühmi, sealjuures vähenes peamiselt kalatoiduliste rannikulindude, nt kajakate, tiirude ja kosklate arvukus. Selle põhjuseks tuleb lugeda konkurentsi pesitsuspaikade ja toidu pärast. Tšehhis on näidatud, et kosklad põgenesid häirimise tõttu nendest piirkondadest, kus suured kormoraniparved toitusid. Samuti vähenes puudel ja maapinnal pesitsejate arvukus – sobivaid pesitsuspaiku jäi vähemaks, sest need hõivati kormoranide poolt ära.

Kui pilti hästi üldiselt vaadata, võib öelda, et praegu neid muutuseid veel väga selgelt välja joonistada ei saa, kuna kormoranikolooniad paiknesid uuritud saartest vaid 16 protsendil. Kui kormoranid mingi saare pealt teised linnud minema ajasid, liikusid viimased tõenäoliselt neile saartele, kus kormorane veel polnud. Kui aga tulevikus kormoranikolooniate kasv ja laienemine jätkub, jääb n-ö vabu platse järjest vähemaks ning siis on väga tõenäoline, et kormoranide lisandumine hakkab ka piirkonnaüleselt teiste liikide arvukust mõjutama. Suur probleem võib tekkida siis, kui pihta saavad ka haruldasemad liigid, keda pesitseb vähestel saartel üksikute eksemplaridena. Sellised liigid võivad üldse kaduda ja kuna nad on nii vähearvukad, ei tule see statistiliselt suurest analüüsist ka välja – väike muutus kaob suure andmemassi sisse lihtsalt ära.

Kokkuvõtvalt võib öelda, uuringu tulemused näitasid järjepidevat negatiivset seost kormoranide pesitsusaktiivsuse ja saartel pesitsevate lindude koosluste bioloogilise mitmekesisuse vahel, kusjuures mitme liigi puhul täheldati märkimisväärset vähenemist. Selge positiivne seos tuvastati ainult kühmnokk-luige ja rootsiitsitaja puhul. Kõige usutavamad mehhanismid nende mustrite aluseks on konkurents pesitsuspaikade pärast, maismaataimestiku hävimine ja muutumine, potentsiaalne toidukonkurents ning kaudsed troofilised mõjud, mis vahendatakse toiduvõrgu dünaamika kaudu.

Uuring „Loss of avian biodiversity on Baltic islands after establishment of cormorant colonies“ ilmus mai lõpus Briti teadusajakirjas Proceedings of the Royal Society B. Uuringus osalesid Aare Verliin, Richard Meitern, Elo Rasmann, Markus Vetemaa, Redik Eschbaum, Anu Albert, Imre Taal, Tuuli-Triin Linnas ja Lauri Saks.

Uuring on leitav siit.