Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kalameeste klubis kiideldakse saakidega.

„Pärast kolmetunnist võitlust õnnestus mul viimaks see merekoletis kaldale sikutada!“ lõpetab üks mees oma loo.

„Aga ma olen näinud sellest kalast tehtud pilti, kellest praegu räägite ja võin kõigile siinviibijatele kinnitada, et „merekoletisel“ oli pikkust kõige rohkem kolmkümmend sentimeetrit,“ protesteerib keegi kuulajate seast.

Noor kalur kurdab sõbrale oma õnnetut elusaatust.

„Mul oli kõik, mida üks mees võib tahta – uhke mootorpaat, ilus ja rikas kallim, vägev elamine. Ja siis ühel päeval leidis naine mu üles.“

*

„Poisikesena ei valetanud ma kunagi,“ manitseb vana kalur poega.

„Aga millal sa siis alustasid?“ küsib poiss.

*

Mööduja uurib kalamehelt, et ega too pole tema naist möödumas näinud.

„Nägin küll," vastab õngitseja. „Viis minutit tagasi.“

„Noh, siis pole ta kaugele jõudnud!“ rõõmustab mööduja.

„Kindlasti mitte, siin on väga aeglane vool.“

*

„Jaan, miks sind pühapäeval kirikus ei olnud?“ küsib kirikuõpetaja.

„Ma viskasin kulli ja kirja ning kukkus nii välja, et võisin hoopis kalale minna,“ seletab Jaan.

„Ja mitu korda sa viskasid?“

„Seitse...“

*

Mees tuleb kalalt ja ütleb naisele:

„Nii suurt saaki pole mul kunagi olnud!“

„Aga sul on ju käes ainult vana saabas?“

„Seda küll, aga number nelikümmend seitse!“

*

Banketilauas pakub üks külalistest välja toosti.

„Ma teen ettepaneku juua naiste terviseks, kes ei saa elada meesteta, nii nagu kala ei saa elada veeta!“

Üks daamidest lausub:

„Ma ei saa aru, noormees, millest te räägite! Mina elan juba 20 aastat ilma meheta ja tunnen end suurepäraselt!“

„Kallis proua, ma räägin värskest kalast!“